Mõnekümne aasta eest oli välismaale pääsemine tõeline luksus. Mõne aasta eest oli see argine iseenesestmõistetavus. Pandeemia ajas aga kõik kaardid sassi. Kuhu me nüüd teel oleme? Kes ja miks peaks sihtkohaks valima Eesti ja kuidas see meid mõjutab?

ETV teadussaade "Uudishimu tippkeskus" võttis luubi alla turismitrendid ning jalutas pealinnas ringi koos Eesti Kunstiakadeemia doktorant Triin Talgiga, keda paelub kestlik turism.

Tallinn on merelinn ja meri on nagu lõputu maantee, mida mööda saab ükskõik kuhu sõita. Kes on need inimesed, kes tänapäeval just merelt siia tulevad?

Tallinna külastajatest ootamatult suur osa tulebki just mere kaudu. Võib-olla oleme pigem harjunud selle mõttega, et reisimine käib lennukiga. Kui vaadata statistikat, siis enne koroonakriisi tuli sadama kaudu Tallinna üle kümne miljoni inimese aastas, samas kui lennujaamast tuli üle kolme miljoni. 

Ühe suure kruiisilaevaga võib tulla lausa 5000 külastajat korraga ja kuigi vanalinn on väga lähedal, siis paljud neist siiski liiguvad bussidega. On väga oluline tekitada selline mõnus jalakäijasõbralik ühendus vanalinna ja sadama vahele, et võimalikult paljud tahaks seda teekonda ette võtta jalgsi või kergliiklusvahendiga.

Vanasti oli Toompea eraldi linn, nüüd ta on Tallinna osa ja ma saan aru, et just siit algavadki väga paljud Tallinna ekskursioonid, sest väga mugav on sadamast bussiga kohale sõita ja hakata allapoole minema. Ehk see on koht, kuhu kruiisiturist tuuakse esimesena ja ikka bussiga?

Mitte ainult kruiisiturist, vaid ka teised külastajad. Tihtipeale siit alustatakse, sest Falgi tee ääres on hea bussiga parkida. Saab Toompeale lähedale, nii et siit on hea tuure alustada selliste inimestega, kellega võib-olla ei taha väga palju treppidest või tänavatest üles kõndida. Enne pandeemiat giidid lausa kurtsid, et nad ei saa Toompeal oma tööd teha, vaid peavad tegema justkui lasteaiakasvataja tööd, et gruppe inimmassis üldse koos hoida.  

Kui need miljonid külastajad lõpuks vanalinna jõuavad, siis üldiselt neil siin tegevust jätkub, aga kuidas siinsed elanikud sellesse suhtuvad? Kui palju vanalinnas ringi liikuvatest inimestest ei ole turistid, vaid elavad siin?

Vanalinna elanikkond on tegelikult päris väikeseks muutunud. Viimase rahvaloenduse järgi oli siin vaid 2300 elanikku, mis võrreldes kogu varasema ajalooga on imeväike rahvastiku hulk. Viimati oli nii vähe umbes siis, kui olid üle käinud Põhjasõda ja katk. 

Ometi elupindasid on palju – kes seal siis elavad? Või ei elagi keegi?

Vanalinna on toodud palju asutusi: nii kultuuri- kui ametiasutusi. Elamispindade osas on päris palju lühiajalist rentimist ehk kortereid renditakse välja turistidele.

Tegime koos Tallinna Ülikooli sotsioloogidega päris mahuka uuringu sel teemal, mida kohalikud elanikud arvavad vanalinnast kui elukeskkonnast, pärandikeskkonnast ja turismikeskkonnast.

Ilmnes, et väga väärtustatakse unikaalset elukeskkonda ja ajaloolist hoonestust ja ka kultuuritarbimisvõimalusi, mida siin on palju. Negatiivsena toodi välja öine lärm, mis on seotud meelelahutusasutustega.

Samuti on see seotud sellega, et seina taga võib hoopis olla külaliskorter. Ehk sealsed inimesed ei pruugi minna öösel magama, vaid on tulnud hoopis pidutsema.

Vanalinnal on müürid ümber. Kas millalgi saabub hetk, kui tunneme, et nüüd on sein ees ja siia ei mahu rohkem turiste?

Ma arvan, et see sein oligi juba ees mõned aastat tagasi. Tippaegadel, kui vanalinnas oli kümneid tuhandeid külastajaid korraga, siis külastatavuse maht oligi juba pigem täis või lausa ületatud.

Mis on need nipid, mida teadlased soovitavad, et mitte astuda selle sama reha otsa? Kuidas teha nii, et rahvast mahuks rohkem ja kõigil oleks seejuures hea: nii turistidel kui elanikel?

Peamine soovitus on see, et hajutada-hajutada! Me võiksime ka ise mitte ainult keskenduda sellele, et kui Tallinna mingid väliskülastajad tulevad, siis näitame ainult vanalinna või tõstame ainult vanalinna turismibrošüürides esile.

Vanalinn on üks osa Tallinna väärtuslikust arhitektuurist, aga see ei ole kindlasti ainus. Meil on neid kihistusi veel, mis on väga huvitavad, unikaalsed ja külastusväärsed. Me võiksime seda ala mentaalselt laiendada.

Kui tulla lennukiga, siis võiks alustada näiteks Ülemist Cityst. Siin on näha väga toredat ajaloolist tööstusarhitektuuri. Saab nautida ka kaasaegset arhitektuuri ja maastikukujundust.

Teine Tallinna suur rikkus ja eripära on puitasumid: Kalamaja, Kadriorg ja Kassisaba. Selliseid suuri puitasumeid mujal Euroopa linnades pole olnudki. Või kui on olnud, siis need pole säilinud, vaid on ammu maha võetud ja uuendatud. See on kindlasti kihistus, mille üle meil tasub olla uhke ja ka seda väliskülastajatele näidata.

Hästi oluline nii turismi mõttes kui ka üldise linna arengu mõttes on, et igas piirkonnas oleks olemas oma elanikkond. Elanikkond on see, mis hoiab linna elavana.

Et ta ei oleks lihtsalt lõbustuspark?

Jah, sellist lõbustuspargiks või Disneylandiks muutumist tuleks kindlasti vältida ja selle nimel me üritame tööd teha.