On teada, et Nõukogude võimu jaoks oli kommunistliku ideoloogiaga sobivate ajalugude kirjutamine tähtis propagandavahend. Uusi käsitlusi tuli koostada lisaks muusikale ka üldajaloo, kunsti ja kirjanduse alal. Võrreldes teiste ajalugudega vähem uuritud muusikaloo kirjutusele keskendun ühe teemana oma doktoritöös, kirjutab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktorant Meeta Morozov.

Rahvuslike muusikalugude koostamine kujunes 1950. aastate alguses Moskva muusikateadlaste juhtimisel üleliiduliseks kampaaniaks. See tähendab, et üheaegselt ja samade marksistlik-leninlike printsiipide järgi tuli kirjutada nii Eestis ja Leedus kui ka Moldovas. Eestis anti ajaloo koostamise ülesanne Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikateaduse kateedrile. Raamat pidi ilmuma juba 1950. aastal ENSV 10. aastapäeva tähistamiseks, kuid tegelikkuses kirjastati esimene köide alles 1968. aastal.

Uurimistöö käigus olen leidnud pikale kirjutamisprotsessile mitmeid seletusi. Akadeemilise teadusharuna muusikateadust iseseisvusaegses Eestis ei eksisteerinud. Seda hakati õpetama iseseisva erialana konservatooriumis esimest korda pärast teist maailmasõda, Nõukogude haridussüsteemi eeskujul. Seetõttu oli muusikateaduse kateeder ajaloo koostamise ajal veel kujunemisetapis. Kolmest esimesest õppejõust olid vaid üks – Karl Leichter – professionaalne muusikateadlane.

Raamatu autorite koosseis muutus pidevalt, kusjuures kõige pädevamad kirjutajad eemaldati stalinlike repressioonide käigus. Näiteks Karl Leichterist sai pärast vallandamist 1949. aastal teedetööline ja autolukksepp. Tema asemel asus raamatuprojekti ja kateedrit juhtima hoopis kooridirigendi haridusega Artur Vahter.

Teiseks takistas kirjutamise edenemist muusikateadlaste väga suur koormus. Kateedris töötas mõnel aastal vaid kaks õppejõudu, kelle ülesanne oli muusikaajaloo õpetamine kogu konservatooriumile ja oma eriala tudengite juhendamine. Lisaks nõuti neilt osalemist heliloojate liidu töös, regulaarset arvustuste publitseerimist ajakirjanduses ja individuaalse teadustööga tegelemist.

Osad autorid töötasid täiskohaga mujal asutustes, kus ei soodustatud ajaloo kirjutamisele pühendumist. Näiteks üks peamisi autoreid Harri Kõrvits oli ENSV Kunstide Valitsuse muusikaosakonna juhataja ja ei suutnud seetõttu enda peatükke tähtajaks esitada.

Sisuliselt muutsid ajalookirjutuse keeruliseks Nõukogude võimu ideoloogilised ettekirjutused, mis olid sageli ähmaselt sõnastatud ja kirjutajatele vastumeelsed. Muusikateadlastelt nõuti näiteks vene kultuuri positiivsete mõjude leidmist ja rõhutamist eesti muusikas ning läänelike suundade mahategemist.

Tulemusena leiab töörühma koosolekute protokollides üllatavaid hinnanguid. Näiteks Artur Vahteri arvamuse, et Miina Härma oli "väga teadlik ja mürgine šovinist" ning autorite ühise otsuse, kuidas Eesti esimese ooperi "Vikerlased" looja Evald Aava figuur on eesti muusikaajaloos "täiesti negatiivne".

Nõudmised jõudsid 20 aasta jooksul mitmeid kordi muutuda ja valminud peatükke kirjutati korduvalt ümber. Tase jäi sellegipoolest mitterahuldavaks. Veel 1967. aastal lükkas Eesti Raamat teose käsikirja faktiliste ebatäpsuste tõttu tagasi. Ajaleheveergudel nimetati muusikaajaloo projekti isegi irooniliselt "Tallinnaks, mis kunagi valmis ei saa".

Aastal 1968 siiski lõpuks ilmunud esimene köide kujutab endast omamoodi sulamit. Ühelt poolt on selles esindatud kohustuslikud "punased" elemendid nagu klassivõitluse esiletõstmine ning järjepidev negatiivne vaade baltisakslaste ja kiriku mõjudele. Teisalt võib leida sarnasusi Eesti Vabariigi ajal valitsenud rahvusliku lähenemisega ajalookirjutusele.

Tänapäeval on nõukogudeaegsest ülevaateteosest eesti muusikaajalooga tutvumisel vähe kasu, raamatu kirjutamisprotsessi uurimisest annab aga õppida küll. Selle kohta, kuidas ajalugu võib saada ideoloogia tööriistaks, millest on mõjutatud meie arusaamad oma muusikakultuurist ja mida silmas pidada praegu valmiva uue muusikaloo koostamisel.

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi "Teadus 3 minutiga" raames, mille pidulik finaal toimub 3. veebruaril

Meeta Morozov on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kolmanda aasta doktorant muusikaajaloo suunal. Oma töös uurib ta eesti akadeemilise muusikateaduse kujunemislugu nõukogudeaegses Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Doktoritöö kirjutamise kõrval annab Meeta loenguid, juhendab üliõpilasi koduülikoolis ja tegutseb muusikatoimetajana mitmes kontserdiorganisatsioonis. Vahel kirjutab ta ka muusikaarvustusi kultuuriväljaannetele.