Elu jooksul kogutud ressursid ja kogemused võivad kesk- ning vanemas eas jaotuda erisuguselt ja seeläbi mõjutada ka tervist vanemas eas. Tavaliselt nähakse sellise ressursina sotsiaalmajanduslikke vahendeid või positsiooni. Hea tervise juures olemist võib lisaks füüsilise tervisehädade puudumisele mõista sotsiaalse heaolu seisundina, mida kirjeldavad ühiskonda kaasatus ning toimiv ja võimestav suhtlemiskeskkond.

Seega on ka inimese sotsiaalne võrgustik üks olulisi ressursse, mis võib terviselõhesid vähendada. See on eriti oluline vananevas ühiskonnas, kus võib kasvada nii tegevuspiirangutega inimeste osa kui ka eri tüüpi hoole vajadus.

Sotsiaalvõrgustikud võimaldavad saada ja pakkuda eri laadi tuge – vahetada olulist informatsiooni, toetada praktiliselt, aga ka emotsionaalselt. Emotsionaalne tugi võib mõjutada tervist, sealhulgas füüsilise või vaimse puude tekkimist, aga ka leevendada või süvendada puudekogemusest kogunenud stressi. Leevendamise puhul võib selline tugi parandada inimese toimetulekut argielus ja pikendada elu.

Uurisin oma doktoritöös erinevate sotsiaalsete ressursside, sh sotsiaalsete võrgustike, jaotumist kesk- ja vanemaealistel inimestel ning nende seotust tervisega. Sotsiaalvõrgustike all mõtlen töös lähedaste inimeste kogumit, kellega räägitakse olulistel teemadel. Sellesse kogumisse võivad kuuluda pereliikmed, sõbrad, kolleegid, vaimulikud, naabrid jt. Kokku said uuringu käigus vastajad valida 27 variandi vahel ja nimetada kuni seitse enda jaoks tähtsat inimest.

Keskendumine võrgustikele annab parema ülevaate tegelikust emotsionaalsest toest, kui seda võimaldab nt formaalsete perestruktuuride vaatlemine. Leidsin, et Eesti kesk- ja vanemaealiste elanike sotsiaalvõrgustikud on keskmiselt väiksemad ning koosnevad võrreldes Lääne- ja Põhja- Euroopa piirkondade vastajatega sagedamini pereliikmetest. Võrgustikud on enamikes vaadeldud Euroopa riikides kõige väiksemad tõsiste tegevuspiirangutega inimestel ja suurimad mõõdukate tegevuspiirangutega inimestel.

Seega sotsiaalvõrgustikud mobiliseeruvad tegevuspiirangute tekkel, ent nende süvenedes muutub suhtlus ja suhete hoidmine keeruliseks. Eesti oli üks väheseid riike, kus kesk- ja vanemaealiste võrgustikud aja jooksul kahanesid. See toimus kõigi puude tasemete lõikes, kuid enim nende seas, kellel tegevuspiiranguid polnud. Seega oli kahanemine seotud inimeste vanusega.

Osaliselt selgitavad neid tulemusi üldised suremus- ja tervisetrendid – lähedased inimesed surevad siin varem ära kui mujal Euroopas või on sagedamini ise tegevuspiirangutega. Hilisema elu suhtlusringkonda võivad lisaks kujundada ka suhtlemistavad ja suhtluse kvaliteet – nii uute tutvuste sobitamise initsiatiivikus, vastuvõtlikkus sellisele initsiatiivikusele, erisuguste inimeste aktsepteerimine kui ka varem elus teistega lävimine.

Teiseks leidsin, et kesk- ja vanemaealistel naistel on suuremad ja mitmekesisemad sotsiaalvõrgustikud kui meestel – seda nii Euroopas kui ka eraldi vaadeldud Eestis. Läbivalt ilmnes, et suuremad võrgustikud olid naistel üldiselt seotud pikema eluga. Näiteks Eesti kesk- ja vanemaealised naised, kellel oli vähemalt kolme eri tüüpi arutelukaaslast, elasid pea paar aastat kauem kui väiksemate võrgustikega eakaaslased.

See seos ilmnes selgelt ka siis, kui vaatlesin algselt terveid naisi, kellel kujunesid tegevuspiirangud hiljem vaadeldud perioodi jooksul. Suuremast tugivõrgustikust polnud naiste puhul siiski abi selle stressi leevendamisel, mida põhjustavad tegevuspiirangud ja ühiskonnaelust kõrvalejäämine. Seega on Eestis sotsiaalse lõimumise vallas veel arenguruumi.

Suuremate võrgustike positiivne seos pikema eluga võib olla seletatav mitmeti. Esiteks võib see peegeldada kuulumistunde olulisust. Kui seda tunnet on piisavalt, mõjub see teatud kaitsekilbina või vitamiinina ka tervise mõttes.

Suuremast sotsiaalsest võrgustikust võib olla otsest kasu tervisealase teabe vahetamise kaudu. Kuna emotsionaalse hoole saamine ja andmine erineb sooti – kesk- ja vanemaealised naised on tavapäraselt peamised hooleandjad ümbritsevatele inimestele, võivad tulemused peegeldada hoopis emotsionaalse toe andmist, mitte vaid toe passiivse saamise mõju.

Seega võib teistele toeks olemine mõjuda võimestavalt, sh nii isikliku valiku kui ka varem eluteel õpitud ja ühiskonnas kinnistunud normide tõttu. Viimaks võivad tulemused viidata hoopis sellele, et kaardistasin teatud mõttes juba algselt paremas positsioonis olevad inimesi, kellel on parem tervis ning suurem võimekus teisi toetada.

Kuigi emotsionaalne tugi pikendab mõnevõrra elu, siis tekitab kasvav eluiga veel enam vajaduse hoole järele. Hoole- ja tundetöö õiglasem jaotus ning tundetaibu oskuseid omandades ennetame sellise töö tegijate läbipõlemist – saame teisi toetada eelkõige siis, kui tunneme end ise piisavalt kindlalt ja tervelt.

Inimesed vananevad erinevalt. Kaasatuse ja võimestava suhtlemise arendamine aitab luua võimalused ja keskkonna, mis toetab erinevate inimeste vajadusi ning kus rohkem inimesi saavad tunda end väärtustatuna.