Mikroplastikübemed lagunevad UV-kiirte toimel veelgi väiksemateks, silmalegi nähtamatuteks nanoplastiosakesteks. Neist omakorda irdub keemilisi ühendeid, mida mikroorganismid suudavad lõpuni lagundada.

Nii kaob maailma meredest pidevalt suures koguses plasti, mida inimkond sinna, tõsi küll, veelgi suuremas koguses aina juurde ajab.

Selline pilt joonistub välja Hollandi teadlaste uurimistööst, kes on asjakohaseid katsetusi teinud tegelikult hoopis laboris.

Annalisa Delre, Helge Niemann ja nende kolleegid Texeli saarel 't Horntjes tegutsevast Madalmaade Kuninglikust Mereuuringute Instituudist panid suurde paaki merevee koostisega vett ja segasid sellesse väikesi plastitükke.

Saadud segu liigutasid nad ultraviolettlambi all, mis jäljendas Päikese kiirgust. Lagunevatest plastitükkidest hakkas eralduma gaasilisi aineid ja lahustuvaid ühendeid, mida teadlased analüüsisid.

Eraldunud ühendite analüüsi põhjal väidavad teadlased nüüd, et ühes aastas laguneb mere pinnakihis hulpivatest silmaga nähtavatest plastitükikestest umbes kaks protsenti.

Osa neist muutub nanoplastiks, osa aga arvatavasti ka bakteritele seeditavateks aineteks, osa ehk isegi suhteliselt kahjutuks süsihappegaasiks.

Kaks protsenti võib tunduda üsna vähe, aga jägmisel aastal laguneb allesjäänust veel kaks protsenti, ja siis jälle, ja nii edasi.

Delre ja Niemann väidavad ajakirjas Marine Pollution Bulletin, et kogu sellest plastist, mis aegade jooksul üleüldse on merevette sattunud, on päikesevalgus jõudnud tänaseks päevaks lagundada umbes viiendiku.

Suurem osa sest viiendikust on muutunud vees lahustunud ülipisikesteks plastitükikeseks või juba ka plastist erinevateks ühenditeks.

Kuidas need tükikesed ja ühendid mereolendite elu mõjutavad, tuleks veel edasi uurida. Teisest küljest aga tuleks ehk ka plastsaaste keskkonda sattumist rohkem piirata.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.