"See, millisena e-resident näeb või milliseks kujuneb tema suhe Eesti riigiga, on paljuski individuaalne," ütleb Tallinna Tehnikaülikooli juhitud uurimisprojektis osalenud Piia Tammpuu. Kui mõne e-residendi jaoks võib see olla nagu iga teine platvorm, mille puhul loevad kättesaadavus ja kasutusmugavus, siis teisi huvitavad laiem keskkond, väärtussüsteem ja põhimõtted, mis e-residentsust kujundavad.

Koos Tallinna Tehnikaülikooli sotsiaalteaduslike suurandmete kaasprofessori Anu Masso ning Tallinna Tehnikaülikooli nooremteadurite Mergime Ibrahimi ja Tam Abakuga valmis uuring e-residentide suhtest Eesti riigiga. Töörühm tegi selleks 25 e-residendiga süvaintervjuud, kus neil paluti rääkida oma e-residendiks saamise kaalutlustest, isiklikest kogemustest, hinnangutest selle süsteemi voorustele ja puudustele, ning sellest, kuidas nad ise oma e-residendi staatust mõtestavad. 

E-Eesti kui "koduklubi"

Kuna e-residendid suhtlevad Eesti riigiga spetsiaalse veebiplatvormi kaudu, lähtusid uurijad oma töös just platvormistumise mõistest. "Kõige lihtsamalt öeldes võib platvormistumist mõista kui digitaalsete platvormide mõju(võimu) kasvu," selgitab Piia Tammpuu. Teisisõnu mõjutavad platvormide taristu, nende andmepõhised ärimudelid, valitsemise raamistikud ja toimimisloogikad üha enam erinevaid majandussektoreid ja elusfääre.

E-residentsust on Tammpuu sõnul samamoodi esitatud Eesti riigi loodud platvormina, mis toob kokku teenusepakkujad ja e-residendid kui nende teenuste kasutajad. "Seetõttu huvitas meid, kuidas platvormistumine avaldub e-residentide arusaamades ja kujutlustes – kuidas nad mõistavad e-residentsust kui "platvormi" ning mõtestavad oma sidet Eesti riigiga kui selle platvormi looja ja omanikuga," ütleb ta. 

Anu Masso sõnul eeldasid nad, et platvormi toimimise ideoloogilistest eeldustest ja selle ühiskondlikest mõjudest saab kõige paremini aimu e-residentide endiga rääkides. Nii analüüsisid nad just intervjuudest välja koorunud lugusid, arvamusi ja hoiakuid. 

"Meie uuringute tulemused, aga ka taotluste statistika on näidanud, et e-residentsuse programmist huvitatute seos Eestiga on aja jooksul mõneti muutunud," ütleb Masso. Kui algusaastatel pürgisid e-residendiks Eestiga varasemaltki seotud inimesed Soomest ja mujalt lähiriikidest, siis nüüdseks leidub e-residente oluliselt kaugemalt. 

Uue uuringu tulemused näitavad kaasprofessori sõnul, et e-residentsus ei paku Eesti riigiga liitunutele üksnes majanduslikel tehingutel ja teenustel põhinevat suhet, vaid ka seotusetunnet Eestiga. "Ühe artikli olulise järeldusena sõnastasime, et selliselt võib e-residentsus pakkuda ka alust nii-öelda transnatsionaalse ehk rahvusteülese kuuluvustunde kujunemiseks," toob ta välja.

Tammpuu sõnul näitavad tulemused, et e-residentsuse programmiga liitunud ei näe selles pelgalt pragmaatilist suhet tarbija ja teenusepakkuja vahel. Mõnel juhul võivad nad Eesti riigiga hoopis laiemat seotust tunda. "See võib seisneda näiteks nii ühiskonna avatuse, demokraatlikkuse ja uuendusmeelsuse väärtustamises kui ka huvis Eesti kultuuri ja maa vastu," toob Tammpuu näiteid.

Masso sõnul on nad artiklis oma intervjuude toel e-residentsust nimetanud ka platvormipõhiseks riigi- ja indiviidi vaheliseks suhteks. Kaasprofessori sõnul ei näe uuritavad Eestis üksnes e-residentsuse platvormi haldajat ja teenuste osutajat, vaid kui liikmesorganisatsiooni. Selline organisatsioon kehtestab omad reeglid, keda ja mis tingimustel süsteemi sisse või välja arvatakse. "Ehk teisiti öelduna – e-residentsust ei tajuta mitte ainult kui majanduslikku toodet, vaid tegemist on ka aktiivse protsessiga, aktiivse agendiga, mis kujundab inimeste suhet riiki," tõdeb Masso.

Kelle jaoks e-residentsus on kuuluvustunne, tunneb end Masso sõnul Eesti kui digiriigiga emotsionaalselt seotuna. "Tehingupõhise seotuse kõrval eksisteerib ka väärtuspõhine tajutud digitaalne liikmelisus, mis võib olla kollektiivse riikide-ülese kuuluvustunde alus," nimetab ta kaht peamist uuringus selgunud kuuluvustüüpi. 

Huvid on erinevad, kuid kohtlemine samuti

Nii Piia Tammpuu kui ka Anu Masso osutavad intervjuude põhjal, et uuritavate motivatsioonid e-residentsusega liituda on olnud väga erinevad. Masso sõnul võivad liitumise taga olla valdavalt majanduslikud huvid, aga ka näiteks huvi Eesti maa ja kultuuri ning Eesti pakutavate digilahenduste vastu. "Üldistavalt võib öelda, et osa taotleb e-residendi digi-ID konkreetsel kasutuseesmärgil, osa laiemast huvist või uudishimust," märgib Tammpuu.

E-residentsuse taotluste statistika põhjal toob ta välja, et ajapikku on e-residendiks pürgimisel üha sagedamini praktilised põhjused. Siin näeb Tammpuu suurema teadlikkuse ja programmi sihipärasema turunduskommunikatsiooni mõju.  

Samas ei pruugi kõik Eesti e-residendid maailmas platvormi ühtmoodi kasutada ega sellest kasu saada, sest nende ligipääs erinevatele digiteenustele, näiteks pangandus- ja finantsteenustele, on erinev. Tammpuu sõnul võivad selliste muredega kimpus olla just niinimetatud kolmandatest riikidest pärit e-residendid. "Intervjuud näiteks Aafrikast pärit e-residentidega illustreerisid hästi, et geograafilised piirid ja asukoht, mis e-residentsuse puhul justkui ebaolulised peaksid olema, on osa e-residentide jaoks endiselt aktuaalsed ja nende võimalusi piiravad," ütleb ta.

Intervjuudest selgus veel, et erinevatest riikidest pärit e-residendid tajuvad vahetegemist ja erinevat kohtlemist sõltuvalt nende asukoha- või päritoluriigist ja/või kodakondsusest. Seda tajuvad nad Tammpuu sõnul näiteks nii e-residentsuse turunduskommunikatsioonis, teavitustegevustes kui ka taotluste menetlemises. "Ehk e-residentsusega pakutav kujutlus nii-öelda virtuaalse ja füüsilise maailma lahususest on paljuski illusoorne," tõdeb ta.

Kui e-residentsuse tiim tahab programmi selle osalejate kogemuse põhjal ja sotsiaalteadusliku vaate toel edasi arendada, soovitab Masso keskenduda just kahele uuringus välja tulnud kuuluvustunde alusele: majanduslike teenuste põhisele ja väärtuspõhisele. "Tegemist on kahe, mõneti erineva dimensiooniga, mis väljendavad indiviidi ja riigi suhet e-residentsuse kui platvormi vaatest," põhjendab ta.

Edaspidi peab Tammpuu oluliseks uurida laiemas vaates e-residentsuse üleilmseid mõjusid. "Sotsiaalteaduslikust vaatest tasub rõhutada ka seda, milliseid võimalusi e-residentsuse laadsed algatused kätkevad just digitaalsete võimaluste poolest piiratumate riikide kodanikele," soovitab ta. Näiteks on Anu Masso juhitud töörühmal  ilmunud varem just Aafrika e-residentidele keskenduv artikkel.

E-residentsuse tiim: e-residendid teevad Eesti suuremaks

Eesti käivitas esimese riigina e-residentsuse programmi 2014. aasta lõpus. Seitsme ja poole aastaga on Eestile seeläbi kogunenud üle 92 000 e-residendi. "Tänavu kasvab see arv kõigi eelduste kohaselt kuuekohaliseks – võib öelda, et e-residentide kogukond moodustab varsti juba Eestis suuruselt teise linna," toob e-residentsuse tiimi kõneisik Liina Suvi Ristoja välja.

Eesti e-residendid moodustavad tema sõnul diasporaa, mis ulatub nüüdseks 179 riiki üle maailma ehk omal moel teevad e-residendid Eesti Ristoja sõnul suuremaks. Nende suhe Eestiga sõltub erinevatest asjaoludest ja iga residendi enda eluteest. Üldiselt hindab Ristoja e-residentide suhet Eestiga aga palju tugevamaks, kui programmi loojad alustades loota julgesid.

"Näeme paljusid e-residente, kes on tõelised Eesti ja Eesti kultuuri fännid," osutab ta: "Nendest nii mõnigi asub vähemalt mõneks ajaks siia elama – on ju nende seas palju tänapäevaseid niinimetatud digitaalseid nomaade, kes tegutsevad vabakutselistena ja asukohast sõltumata."

Ristoja sõnul suhtlevad e-residendid palju nii omavahel kui ka programmi tiimiga. "Eestist on saanud justkui digientusiastide utoopiasihtkoht ning e-residentsusest selle visiitkaart," kirjeldab ta. Paljud e-residendid näevad selles tema sõnul põhiliselt soodsat ja lihtsat võimalust ettevõtlusega tegelemiseks. "Samas aga leidub neidki, kelle jaoks e-residendi digiID on justkui tõend kuulumisest ühte erilisse klubisse, mida näeme ja kogeme silmast silma e-residentide kokkutulekutel," osutab ta.

Kuna paljudes Euroopa Liidu riikides on ettevõtte asutamine väga keeruline ja kulukas, hindavad e-residendid Ristoja sõnul kõrgelt Eesti pakutavat lihtsat ja arusaadavat ettevõtluskeskkonda. "Igal juhul on e-residendid huvitatud sellest, et Eesti riigis säiliks edumeelne ettevõtlusruum ja seega võib öelda, et Eesti riigi käekäik läheb neile korda," ütleb ta.

Masso ja Tammpuu uuringust selgus, et näiteks Aafrika päritolu e-residendid ei tunne end võrdselt kohelduna. Ristoja märkis seepeale, et e-residentsus pole inimõigus, vaid Eesti pakutav hüve. "Programmi eesmärk on esmajoones tuua kasu Eesti rahvale ja tagada samas, et programm toimiks turvaliselt," ütleb ta.

Kuigi tema sõnul oleks võinud oodata suurt huvi just arenguriikide ettevõtjatelt, on umbes pooled e-residentsuse taotlejad Euroopa Liidu kodanikud. Eriti kõrge on huvi e-residentsuse vastu Saksamaal, samuti keskendub programm Ühendkuningriigile ja Hispaaniale. "Kui räägime võrdsetest võimalustest riiklike digiteenuste kasutamisel, siis on tõde tegelikult see, et Eesti on ka enamuse arenenud lääneriikidega võrreldes oma arengus pikalt ees ja me pakume eurooplastele enamat kui nende enda koduriigid," märgib Ristoja.

Tulevikus loodab tiim läbikäimist e-residentidega veelgi tihendada, nende vajadusi paremini tundma õppida, kasutajakogemust parandada ja neid pikemaajaliselt Eestiga liita. Samuti mõtleb tiim kasvule, sest koroonapandeemia tuules lisandub vabakutselisi, piiriüeselt töötavaid inimesi üha enam. Kokku on maailmas nüüd juba viis kuni kümme miljonit diginomaadi. "Pidev laienemine on siin võtmetähtsusega, sest teisedki riigid on hakanud Eesti eeskujul e-residentsust arendama ning kui Eesti tahab edasi olla digiriikide esirinnas, siis tuleb mõelda juba konkurentsi peale," seletab Ristoja.

Praegu on e-residentsusel digiID väljastuspunktid 48 riigis üle maailma: uusimad Johannesburgis, Singapuris, São Paulos ja Bangkokis. Järgmise paari aasta jooksul plaanib e-residentsus Ristoja sõnul avada veel kuni 15 uut väljastuspunkti maailma erinevate paikade tõmbekeskustes.

Töörühma uuringut kokku võttev artikkel ilmus ajakirjas TRAMES.