"Igaüks arvab, et ta teab, mis nunnusus on, aga see nähtus on arvatust palju keerulisem," ütleb zoosemiootik Jason Mario Dydynski. Lugejale tulevad nunnususele mõeldes pähe ilmselt kutsikad, kassipojad, imikud ja multikategelased. Need kõik on doktorandi sõnul õiged seosed, ent ei selgita täpselt nunnususe olemust.

Oma peagi kaitstavas doktoritöös kasutas ta semiootilist vaatenurka, et paremini mõista, kes, mida ja milliste tunnuste põhjal nunnuks peab. Samuti huvitas Dydynskit, kuidas mõjutab nunnusus inimeste suhtumist loomadest multikategelastesse ja ehtsatesse loomadesse.

Kindchenschema võimas kood

Teadlastest on nunnusust lahti mõtestada püüdnud bioloogid. Ehkki juba Charles Darwin leidis, et mingi jõud peab loomade vanemliku hoole taga olema, oli Jason Dydynski sõnul sel teemal teerajaja Austria bioloog Konrad Lorenz. Viimane pakkus 1940. aastatel välja Kindchenschema idee. "Selle järgi on väikelastel bioloogiline eelsoodumus ja omadused, et me neist hooliks. Lorenz reastas need omadused: ümar näokuju, suured silmad, lai laup, kohmakad liigutused ja nii edasi," selgitab Dydynski.

Kindchenschema omadusi kandva olevuse nägemine kutsub vaatajas esile nii-öelda hoolitseja-vastuse ehk soovi nunnu olevuse eest hoolt kanda. Doktorandi sõnul kohtab nimetatud tunnuste eelistamist ka loomariigis. "Nende omadustega liikide noorloomad, näiteks inimahvide ja gibonite järglased, saavad rohkem hoolt kui teiste liikide eakaaslased," märgib ta.

Nunnusus pole Dydynski sõnul siiski pelgalt bioloogiline nähtus, vaid sellel on ka kultuuriline, ühiskondlik ja lausa isiklik mõõde. "Semiootika vaatevinklist saame vaadata nunnusust kui koodi," ütleb ta. Koodi võrdpilt on tema sõnul keel: kes õpib koodi osad ehk sõnad ära, saab koodi kasutada suhtlemiseks.

Mida tuttavam, seda nunnum

Semiootilise koodi osad võivad Jason Mario Dydynski sõnul olla nii bioloogilised kui ka kultuuriliselt õpitud. "Sama kehtib mistahes esteetikaga: meil võivad olla teatud bioloogilised instinktid, mis tekitavad meis teatud muljeid," seletab ta. "Seetõttu mõjutab meid Kindchenschema ja nunnusust kohates võib meil tekkida hoolitseja-vastus."

Samas on inimese kultuuri ja isiklike kogemuste kaudu õpitu Dydynski sõnul täpselt sama oluline. Nii tuleb näiteks suurte silmadega seotud nunnusus eeskätt Jaapani ja Ida-Aasia kultuurist. Mida rohkem muu maailma inimesed aasialiku nunnususega kokku puutuvad, seda enam võtavad nad suurte silmade märgi ka oma koodis omaks. "Kui näiteks turundajad meile muudkui näitavad, et mingi asi on nunnu, õpimegi kultuuriliselt ära, et näidatu tõesti on nunnu," sõnab doktorant.

Nii võivad uued seosed vanu üle kirjutada. "Hunti peeti näiteks Eesti kultuuris halvaks. Teda küll austati, aga vähemalt Euroopa rahvajuttudes oli ta alati "suur kuri hunt", keda tuli karta," toob uurija näite. Nüüd seostuvad hunt, rebane ja teised metsaelukad pigem mõne nunnu multikategelasega ning inimesed neid enam varasemal moel ei pelga.

Nagu öeldud, võivad ka iga inimese isiklikud kogemused samuti mõjutada seda, mida just tema nunnuks peab. "Näiteks paljudele inimestele ei pruugi koerad meeldida, sest nad said noorena koeralt või kassilt hammustada või küünistada," ütleb Dydynski. Need inimesed võivad koeri küll bioloogilise seose mõttes nunnudeks pidada, kuid kogemusega õpitud hirmu-vastus võib neil osutuda tugevamaks.

Lõpeks mängivad millegi nunnuks pidamisel rolli ka inimese varasemad teadmised. "Sageli peame nunnumaks asju, millega oleme rohkem tuttavad," tõdeb doktorant. Nii võib inimene pidada nunnuks multikategelast, kes põhineb tema kõige lemmikumal loomaliigil – eeldatavasti teab inimene sellest liigist rohkem kui teistest. Samuti peab vaataja varem nähtud multikategelast nunnumaks kui uut tegelast, kellega tal veel ühtki mälestust ei seostu.

Multifilmi mõjuvõim

Mingi looma moodi multikategelaste nunnuks pidamine võib Jason Mario Dydynski sõnul muuta inimeste suhtumist selle loomaliigi esindajatesse. "Sel teemal on uuringuid vähe ja osa sellest jutust on vaid oletuslik," hoiatab ta, kuid tõdeb, et kui mingit loomaliiki kujutav multikas välja tuleb, hakkavad inimesed seda looma tõenäoliselt rohkem Google'ist otsima.

"Madagaskari" filmi kohta on Dydynski sõnul siiski mõju-uuring tehtud. ""Madagaskari" vaatamise järel mõtlesid paljud inimesed, et leemurid on väga lahedad, sest filmis olid nad nunnud ja lõbusad," kirjeldab ta. Ühest küljest külastas filmi mõjul varasemast rohkem inimesi loomaaedu sooviga rohkem Madagaskari kohta teada saada. Teisest küljest sai leemuritest järsku kuum salakaup. "Madagaskaril pidas järsku rohkem inimesi leemureid: mitte tingimata lemmikloomadena, vaid turistidele näitamiseks," ütleb doktorant. Ta hoiatab, et salakaubitsemise ja filmi seosele on siiski keeruline kindlalt osutada.

Samuti on keeruline täpselt mõõta näiteks "Kalapoeg Nemo" filmi mõju klounkaladele. Kuigi filmi väljatuleku järel kirjutasid uudisteportaalid, et klounkalad liiguvad mustal turul, siis Dydynski sõnul ei kasvanud inimeste huvi eksootilise liigi vastu päris nii hüppeliselt, kui kirjutati. "Näeme nüüd, et inimesed suhestuvad klounkaladega palju isiklikumalt ja peavad neid nunnuks," osutab ta pigem filmi heale mõjule.

Paraku võib nunnu multikategelane oma loomaliigile ka probleeme kaasa tuua. "Multikas on loom nii elavaks animeeritud, et päriselus teda nähes võivad sul olla teistsugused ootused. Näiteks võtad lemmikuks roti, aga selgub, et ta ei kokkagi sulle nagu "Ratatouille" filmis," seletab Dydynski, kuid täpsustab, et see mure puudutab rohkem väikesi lapsi.

Animaator saab sõna sekka öelda

Töö praktilise väljundina koostas Jason Mario Dydynski soovitused kujundajatele ja animaatoritele. "Mis puutub tegelase kujundamisse, pead sa meeles pidama oma kultuurilist sihtrühma," toob ta näite. Nagu öeldud, on osa omadusi universaalsemalt nunnud, osa aga vaid mõnes kultuuris.

Animaatoritele paneb Dydynski südamele, et nunnusus ja vaataja afektid on omavahel tugevalt seotud. "Mida väljendusrikkam tegelane on, seda rohkem sa suudad temaga suhestuda ja temast huvituda," ütleb ta. Näiteks Darwini antiteesi järgi väljendavad vastandlikke emotsioone vastandlikud kehaasendid – sellestki lähtudes saaks animaator luua elavama tegelase.

Looduskaitse vaatepunktist mõjub tegelane hästi, kui ta annab edasi oma loomaliigi loomulikke elemente, leiab doktorant. Teisisõnu kujutab loodusest hooliv animaator loomaliike pigem tõetruult. "See on ühiskondlikul tasandil muidugi raske, sest keegi ei taha filmi liiga realistlikuks teha. Multikategelased esindavad omal moel ju inimesi," tõdeb Dydynski. Sellegipoolest tasub tema sõnul valida animeerides vahel veidi realistlikum joon ja saata vaatajatele seekaudu väikesi keskkonnasõnumeid. "Näita inimestele head eeskuju. Näiteks kui loom filmis inimesega suhtleb, tee sellest positiivne lävimine," soovitab ta.

Animaatorid ja kujundajad võivad Dydynski sõnul abikäe ulatada just inetuks peetud liikidele. "Me ei pruugi neist palju hoolida, sest neil pole nunnusid omadusi või nad pole lihtsalt kuigi külgetõmbavad," selgitab ta. Kui mõne koledaks peetud liigi esindaja on animeeritud lõbusaks ja lihtsasti suhestuvaks tegelaseks, äratab ta tõenäoliselt vaatajates huvi. "Võib-olla kannavad vaatajad osa tegelasele osaks saavat hoolitsustunnet ka pärisloomale üle," arutleb uurija.

Lugejale, kes järgmine kord poodi minnes mõnd nunnu tegelasega toodet märkab, soovitab Dydynski nunnususe mõju teadvustada. "On näidatud, et nunnusus on võimas jõud ehk pea meeles, et see tõmbab sind ligi," ütleb ta. "Samas pole see midagi, millele peaks tingimata vastu seisma."

Jason Mario Dydynski kaitseb semiootika ja kultuuriteooria erialal doktoritööd "Semiotic modeling of cuteness in cartoon characters/mascots" ("Tegelaskujude (maskottide) nunnususe semiootiline modelleerimine") 27. augustil Tartu Ülikoolis.