Bakterite võimest üksteist pealt kuulata ja selle avastuse kasust meditsiinile kirjutab molekulaarse mikrobioloogia vanemteadur Arvi Jõers, kes avaldas töörühmaga sel teemal äsja teadusartikli ajakirjas Scientific Reports.

Bakterite elu ei ole lihtne. Kui toitu on piisavalt, paljunevad nad kiiresti, kuid mingeid erilisi varusid nad endale ei korja. Kui toit otsa saab, on bakteritel pidu läbi, nende ainevahetus muutub väga aeglaseks ning nad jäävad justkui magama. Sellises seisundis bakterid on keskkonnatingimustele üsna vastupidavad ja suudavad üle elada ka keerulised ajad.

See kõik sarnaneb karu talveunega – energiat kulutatakse minimaalselt ja oodatakse paremaid aegu. Need saabuvad koos uue toiduga.

Kui toitu saab jälle piisavalt, ärkavad kõik bakterid korraga unest ja asuvad kiiresti paljunema. Kui aga toitu on vähe ja selle kvaliteet pole kõige parem, siis on bakteritel kõhklemist rohkem. Kas ikka tasub nii kehva toidu pärast üldse kaitstud olekust välja tulla? Äkki see ei olegi päris toit, vaid hoopis mingi pettus? Bakterid muidugi nii ei arutle, aga evolutsiooni käigus on välja kujunenud mehhanismid, mis sellistele dilemmadele lahendusi pakuvad.

Üks kindel märk selle kohta, et keskkond on kasvamiseks ja paljunemiseks jälle piisavalt hea, on bakteritele see, kui teised bakterid kasvama hakkavad. Tartu Ülikooli teadlased avastasid, et uinunud olekus bakterid saavad teiste bakterite kasvamise kohta teada neid nö salaja pealt kuulates.

Nimelt satub bakterite kasvamise käigus keskkonda materjali nende rakukestadest. Rakukest on üsna jäik struktuur, mis ümbritseb igat bakterirakku ja kaitseb seda väliskeskkonna eest. Selleks, et bakter saaks suuremaks kasvada, peab rakukest pehmemaks muutuma ja mõnevõrra järele andma. Just selliste muutuste käigus satubki osa rakukesta materjalist keskkonda edastades ka uinunud bakteritele sõnumi, et olud on paranenud ja teised on saanud kasvamiseks juba piisavalt süüa.

Kohe kui uinunud bakterid tuvastavad keskkonnas teiste bakterite rakukesta materjali, ärkavad nad kiiresti ja suurte hulkade kaupa üles – ikka selleks, et ka ise saabunud toitainetest osa saada.

Uinunud bakterid, kes niisama lihtsalt ärgata ei taha, on meditsiinis tõsine probleem.

Teatavasti tapavad antibiootikumid eelkõige aktiivselt kasvavaid baktereid ja uinunud bakterirakkudele need sageli ei mõju. Nii võivad uinunud bakterid antibiootikumikuuri inimkehas üle elada ja uuesti kasvama hakata alles hiljem, kui inimene antibiootikume enam ei võta. Selliseid rakke nimetatakse persistoriteks ja nad võivad põhjustada pikaajalisi kroonilisi infektsioone, mis antibiootikumiravile ei allu.

Kui teadlased suudaks nüüd uute teadmiste abil uinunud bakterid ära petta ja meelitada neid mõne rakukesta materjali sarnase ainega üles ärkama, oleks lootust nad antibiootikumiga juba esimesel korral ära tappa. Nii oleks võimalik bakterinakkusest lahti saada juba ühe ravikuuriga.