Semiootik Brexitist: Roos on roos – kas Brexit on Brexit? ({{commentsTotal}})

.
. Autor/allikas: Kristjan Holm

Ameerika kirjanik Gertrud Stein kirjutas 1924. aastal luuletuses "Püha Emily" (Sacred Emily) kuulsaks saanud luulerea: "Roos on roos on roos on roos" (Rose is a rose is a rose is a rose). Natuke üle üheksakümne aasta hiljem lausus Briti peaminister Theresa May: "Brexit on Brexit" (Brexit means Brexit). Kas need lausungid on samaväärsed?

Loogikas käsitletakse ülaltoodud näiteid identsuse väljendusena: A = A. Teisalt, igapäevase vestluse olukorras pole asja defineerimine tema enda kaudu (idem per idem) tavaliselt lubatud.

Kujutleme situatsiooni klassiruumis. Üheksanda klassi õpilane küsib bioloogia õpetajalt: "Õpetaja, kas te oskate selgitada, mis asi on DNA?" Kui õpetaja vastab: "DNA on DNA," siis võib tekkida õigustatud kahtlus, et õpetaja soovis kommunikeerida midagi muud. Konteksti täpsemalt teadmata võime püstitada järgmisi hüpoteese:

  • Õpetaja ei tea, mis on DNA ja ta püüab seda varjata.
  • Õpetaja teab, mis on DNA, kuid ta ei soovi, et õpilane saaks seda teada.
  • Õpetaja teab, mis on DNA, kuid ta püüab viidata, et küsimus on esitatud ebasobival hetkel, seda on teinud halvasti käituv õpilane vms.

Milline neist hüpoteesidest on tõene, pole hetkel oluline, seda enam, et tavakeelelise suhtluse mitmekülgsema lähenemise juurde naaseme hiljem. Loogika seisukohast on tähtis, et enese kaudu defineerimisel loob kõneleja suletud süsteemi, milles käivitub tsükliline viitamine. Ülaltoodud näites viitab teine DNA tagasi esimesele DNA-le ja esimene DNA omakorda teisele DNA-le. Üsna sarnane mehhanism on tuntud tarkvaraarenduses ja selle tulemuseks on stack overflow ehk pinu ülevool. Lihtsustatult öeldes: kui funktsioon kutsub rekursiivselt välja iseennast, saavad arvutil väljakutsuvas pinus (call stack) aadressid otsa. Programmeerimiskeeles C võib seda kujutada järgmiselt:
int foo()
{
return foo();
}

Funktsioon nimega foo, mis signatuuri järgi ei võta sisse ühtegi argumenti (sulgudes olev osa) ja peaks tagastama täisarvu (int), tagastab funktsiooni foo, mis omakorda tagastab funktsiooni foo jne. Kui tehiskeeles viib see rusikareeglina infosüsteemi veateateni pärast terve hulga iteratsioonide läbimist, siis tavasuhtluses piisab üldjuhul lausungi ühekordsest analüüsist, et põhjustada mõistmatust.

Mõnikord kasutatakse kirjeldatud näidete katusmõistena terminit "tautoloogia", mis seisneb väite tõestamises ja mõiste defineerimises selle sama väite või mõiste varal. Enamlevinud tautoloogianäidetes on teisel positsioonil siiski mingi muu, sisult samatähenduslik sõna. Näiteks: kass on kaslane. Selline väide on alati tõene, kuid ülejäänud konteksti puudumisel, vastusena küsimusele "Kes on kass?" ilma igasuguse informatsioonita.

. Autor/allikas: Kristjan Holm

Samas ei saa me rahulduda vaid loogikal põhineva tavakeelekäsitlusega ning nentida, et tautoloogia on alati lubamatu. Nüüdisaja keeleteadlased on tuvastanud juhtumeid, kus tautoloogia on praktiliselt väärtuslik. Näiteks õpetatakse avaliku kommunikatsiooni tautoloogilisi võtteid operatiivtöötajatele – politseinikele, päästjatele, meedikutele, kelle igapäevane leib ei seisne avalikkuse informeerimises, kuid kes teatud puhkudel on sunnitud andma kommentaare meedia esindajatele.

Sellises kontekstis on tautoloogia eesmärgiks uurimise käigu, delikaatsete isikuandmete jms aspektide kaitse.

Oletame, et ajakirjanik sõidab äsja mahapõlenud maja juurde, kus töötavad tuletõrjujad ja eksperdid. Ta küsib hoone lähedal seisvalt päästjalt toimunu kohta selgitust ja saab vastuseks: "Täna õhtul põles üle tee olev kahekorruseline hoone, õnnetuse põhjuseid uuritakse."

Märkame, et juhtus kaks asja:

  • ajakirjanik sai isikuliselt viidatava vastuse kompetentselt osapoolelt,
  • talle ei öeldud midagi sellist, mida ta ei suudaks iseseisva vaatluse teel tuvastada.

Kontekstuaalsel lähenemisel, kus võtame appi Paul Grice'i implikatuuride teooria ehk eristame öeldut ja mõtet suhtlusaktis, tabame olulisi erinevusi sissejuhatuses esitatud tsitaatides. Kuigi Gertrud Steini luulerea otsese tähenduse uurimisele lisandub luuletuse kui terviku analüüsi vajadus, kasutatakse seda rida tänapäeval just selles mõttes, et asjad on need, mis nad on.

Seevastu Theresa May ütles parteijuhiks valimise võidukõnes "Brexit on Brexit" kontekstis, kus Suurbritannias korraldatud referendumi järel oli hulk segadust üllatuslike tulemuste adekvaatses tõlgendamises. Spekuleeriti, et referendumi tulemus on üksnes suunanäit edasisteks debattideks, mitte otsus, mis valitsust millekski kohustaks.

Leiti sedagi, et Brexiti võib sisustada Suurbritannia osalise lahkumisega, sest täielik lahutus ei ole vajalik ega kasulik. Theresa May võidukõnesse lipsanud tautoloogia eesmärk ei olnud põigelda küsimusest kõrvale või väita, et Brexit on see, mis ta on, vaid et referendumi tulemusena Suurbritannia selle sõna otseses mõttes väljub Euroopa Liidust. Seega, ja see on kummaline, võimaldab tautoloogia mitmetimõistetavust nii suurendada kui vähendada.

NB! Inglisekeelses lauses "Brexit means Brexit" sisalduva tegusõna "to mean" abil võib väljendada nii identsust, tähendust kui tähenduse nihutamist. Sellega seoses meenub Paul Grice'i ("Studies in the Way of Words", 1989) lugu sellest, kuidas ühe Oxfordi kolledži reeglid välistasid koerte pidamise. Kuid uuel akadeemilisel administraatoril oli armastatud koer ja ta ei olnud nõus kooliga koerata liituma. Kolledži nõukogu otsustas, et see koer on kass (deemed the dog a cat).

Tiit Kuuskmäe on semiootik ja tegeleb kohtusemiootika kaasustega. Artikkel ilmus algselt Mind the Meaning leheküljel.

Toimetaja: Marju Himma



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: