Semiootik selgitab, kes on "mõistlik" või "keskmine" inimene ({{commentsTotal}})

Kodanik P.Cook tunneb ennast sageli keskmise inimesena.
Kodanik P.Cook tunneb ennast sageli keskmise inimesena. Autor/allikas: Kristjan Holm

Õigusvaidluste osapooled ilmutavad üha elavamat huvi "keskmise" inimese seisukohtade ja arusaamade vastu. Kuidas saab ühest või teisest ühiskondlikust nähtusest, pildist või keelelisest väljendist aru "keskmine" inimene? Mõnikord räägitakse sarnases tähenduses ka "mõistlikust" inimesest. Kes on "mõistlik" või "keskmine" inimene?

Ameerika Ühendriikide erialases kirjanduses on teine neist variantidest, "mõistlik" inimene või vaatleja leidnud üksjagu poleemilist käsitlust. 1995. aastal Syracuse linnas, New Yorki osariigis jõuludeks avalikku parki püstitatud Jeesuse sünnistseen põhjustas õigusvaidluse. Nimelt oli hällile kinnitatud silt linnapea nime ja ametikohaga. Kas "mõistliku" vaatleja seisukohast oli tegu ametivõimude avaliku toetusega ühele religioonidest või mitte? Tõenäoliselt annaksid "mõistlikud" kristlased ühiskonnas, kus nad moodustavad enamuse ja "mõistlikud" ateistid vähemuse esindajatena sellele küsimusele üsna erineva vastuse.

"Mõistliku" inimese kontseptsiooni toetajad on nimetatud probleemist teadlikud. Nad sedastavad, et "mõistlik" inimene ei olegi üks või teine konkreetne inimene, vaid pigem ühiskondliku ideaali hüpoteetiline väljendus. Loomulikult lükkab see probleemi vaid edasi – "mõistlikkuse" defineerimisest saab "ühiskondliku ideaali" defineerimine. Teiste arvates on jällegi tegemist inimesega, kes on teadlik ühiskonnas eksisteerivatest tähendusväljadest, erinevate sotsiaalsete nähtuste mitmesugustest aspektidest ja kontekstidest. Ehk taas teatud ideaal – kõiketeadja.

Kriitikute arvates, samas, sillutab "mõistliku" inimese kui tõlgendusliku tööriista rakendamine teed selle sisustamiseks kohtunike või õigusvaidluse osapoolte endi suvaga, mis paremal juhul lähtub nende maailmavaatest ja isiklikest arusaamadest.

Kuidas käsitleda "keskmist" või "mõistlikku" inimest kommunikatsiooniteaduslikus perspektiivis? Juhul, kui sellises sõnastuses küsimus peaks kohtusaalidest ekspertideni jõudma.

Mida ütlevad selle kohta semiootika ja keeleteadus? Tuleb tunnistada, et nende distsipliinide erialases kirjanduses selliste mõistete suhtes ülearu palju pead ei murta. Kuid sellega pole mõistatus kaugeltki lahendatud, vaid alles algab.

Nihutame fookuse kohtusaalist kommunikatsiooniteaduste suunas. Minimaalne kommunikatsioonimudel koosneb kolmest üksusest: "saatja", "sõnum", "vastuvõtja". Nii keeleteaduses kui semiootikas on metoodikaid, mis keskenduvad "sõnumi" kui sellise analüüsile ehk jätavad "saatja" ja "vastuvõtja" kõrvale.

Tegemist on üldistustega, kus konkreetsetel asjaoludel ja kontekstil ei ole määravat kaalu. Selline võib teatud juhtudel olla keeleteaduslik intuitsioonitest. Näiteks küsitakse eesti keelt emakeelena kõneleva isiku käest, kas "Mina sain tahtma süüa nägin" on eestikeelne lause või mitte.

Uuringus osalejate arv ei pea olema ülemäära suur otsustamaks, et hoolimata selgetest eesti keelele viitavatest tunnustest ei ole see lause, mida eesti keelt emakeelena kõnelejad ütleksid üheski kontekstis.

Jah, "vastuvõtjat" süvitsi sellises lähenemises küll ei käsitleta, sest meid ei huvita, kas emakeele kõneleja on punkar, akadeemik või saarlane, kuid täielikult välja pole "vastuvõtjat" kui sellist jäetud. Ta on lihtsalt taandatud eesti keelt emakeelena kõnelevaks inimeseks.

Laiendatult ja kokkuvõttes – keeleteaduses räägitakse "keelelisest kompetentsist", mida oleks paslik kommunikatsiooniteadustes laiemalt kasutada "keskmise" või "mõistliku" inimese sisulise vastena. Näiteks võib eesti keelt emakeelena kõnelev inimene olla keeleliselt "kompetentne" mõistmaks seda, mida kirjutatakse ajalehes "Maaleht". Kuid see ei tähenda veel, et sama inimene on tingimata "kompetentne" mõistma mingit erikeelt, näiteks arsti kirjutatud tervisliku seisundi kirjeldust.

Sarnasest olukorrast leiame end mitmesuguste visuaalsete probleemide käsitlemisel. Tajupsühholoogiliste eksperimentide kontekstis saab tõepoolest rääkida inimeste "keskmistest" tulemustest, kuid reaalseid näiteid puudutavates kaasustes tuleb paratamatult mängu ka nn visuaalkeel. See puudutab isiku kultuurilist aspekti, seda, mis õpitud ja suhtluslik. Näiteks ei eelda lääne kultuuriruumis elav visuaalselt kompetentne inimene, et jogurtitopsil kujutatud jänes tähendaks, et see jogurt mõeldud jänestele või et paki sees leidub mängujänes.

Samas poleks sellise inimese poolt sugugi asjakohatu eeldada, et üllatusmuna peal kujutatud jänes võib, kuid ei pruugi tähendada, et üllatusmuna sees on väike mängujänes.

"Kompetentne" inimene, olgu siis keeleliselt või visuaalselt kompetentne, ei ole loomulikult kommunikatsiooniteaduste suursaadik kõikides küsimustes, mis "keskmise" või "mõistliku" inimesega seonduvalt omi vastuseid nõuavad. Sellele vaatamata on "kompetentne" inimene kui tõlgenduslik töövahend samm õiges suunas.

Siinses käsitluses vaatlesime kitsast osa "keskmisest" või "mõistlikust" inimesest. Laiendatum lähenemine kätkeks teiste seas näiteks moraali ja eetika küsimusi. Inimesed räägivad peale tõe ka õigusest. Kas "keskmine" inimene on moraalse inimese etalon või keegi, kes on vahel moraalne ja vahel mitte? Need küsimused väärivad omaette postitust. Seda enam, kui küsimuse all on kellegi au, väärikus või hea nimi.

Tiit Kuuskmäe on kohtusemiootik. Artikkel ilmus algselt Mind the Meaning leheküljel. Karikatuuri joonistas Kristjan Holm.

Toimetaja: Marju Himma



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: