Semiootiku analüüs "Tõde on surnud" näituse piiridest kunsti ja seaduse vahel ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mis on tõde ja kui kunst moonutab tõde, kas see tuleks siis keelata?
Mis on tõde ja kui kunst moonutab tõde, kas see tuleks siis keelata? Autor/allikas: Kristjan Holm

Kuidas reguleerib reklaamiseadus kunsti ning kus seaduse piirid jäävad ahtaks ja otsustama asuvad ametnikud, selle üle arutleb Alison Jacksoni näituse "Tõde on surnud" valguses semiootik Tiit Kuuskmäe.

Selle aasta septembris avas Tallinnas paiknev galerii briti kunstniku, fotograafi ja filmitegija Alison Jacksoni näituse "Tõde on surnud", mille reklaamid keelati linnaruumis ära. Näitus kujutas avalikus elus osalevate, kõigile teada-tuntud isikutega sarnanevaid modelle olukordades, mis nihestavad meie väljakujunenud arusaamu nii meedia rollist kui avaliku elu tegelastest.

Ühel pildil parandab Briti peaminister Boris Johnson oma kabinetis jalgratast, teisel istub kuninganna Elizabeth II juuksurisalongis fööni all, kroon peas. Kuid kas need ikka on Boris Johnson ja Elizabeth II?

Fotolavastuslike kunstiteoste mõte seisneb ühiskonnas kangelase, protagonisti või antagonisti staatusse tõusnud isiku inimlikkuse taastamises: avaliku elu tegelased ei ole sellised nagu meedia ja suhtekorraldajad neid meile serveerivad. Tõsi, terviklikuma ja tõepärasema arusaama taastamise nimel on kunstniku esteetiline liisk langenud tihti just labasemate situatsioonide kasuks, kuid praegusaja sotsiaalset psüühet arvestades see paraku toimib.

Tallinna linnaruumi paigutatud reklaame keelav otsus, mida kajastati ka rahvusvahelises pressis, oli ajendatud plakatitel kujutatud töödest. Ühel reklaamil oli printsess Dianaga sarnanev isik, kes näitas keskmist sõrme, teisel Ameerika presidendi Donald Trumpiga sarnanev isik, kes näis olevat seksuaalsuhtes Miss Mehhikoga.

Eesti Rahvusringhäälingule antud selgitustes loetles Tallinna ettevõtlusameti juhataja otsuse alusena kolm aspekti Reklaamiseadusest (RekS):

  • vastuolu heade tavade ja kommetega (RekS § 3 lg 4 p 1);
  • isikute kujutamine seksuaalobjektina (RekS § 3 lg 4 p 19);
  • plakatitel kujutatud info kättesaadavus alaealistele.

Alustagem algusest. Vastuolu heade tavade ja kommetega on kaheti poleemiline. Esiteks ei näidata plakatitel päriselt keskmist sõrme, samuti pole tegemist reaalse seksiga. Kultuurisemootilises mõttes on tegemist teostega, mis kunstilise liialduse võtmes käsitlevad ühiskondlikult olulisi teemasid. Kui nii, siis pole konkreetne detail, keskmine sõrm mehhaaniliselt väljarebitav kontekstist, kuhu ta on põimitud. Sellisena on Jacksoni tööd osa kultuurist ning nende vastuolu heade tavade ja kommetega pigem näiline kui tegelik.

Teine ja põhimõttelisem probleem on eetikale viitav punkt reklaamiseaduses. Avatud ühiskonnas peaksid seadused põhinema moraalil. Fakt, et seadus osundab tagasi enda alusele on ringpõhjendus. Pealegi viitab seadus sellele osale headest tavadest ja kommetest, mis pole ühemõtteliselt formaliseeritud, vaid evib suulise ja ühiskondlikuna mitmesuguseid värvinguid.

Näiteks võib praktiseeriv kristlane pidada ebamoraalseks asju, mida ateistist hipster või punkar ebamoraalseks ei pea. Kui reklaamiseaduses on puudu ühiskondlikult kokkuleppelisi punkte, mis lähtuksid moraalist ja vajaksid sanktsioneerimist, siis oleks mõistlik neid kirjeldada empiirilisemalt, nii nagu seda on tehtud ülejäänud reklaamiseaduse § 3 lg 4 punktides.

Tallinna ettevõtlusameti väitel pole vahet, kas tegemist on kunstilise teose või millegi muuga. Plakat püstitati linnaruumi reklaamina, mistõttu seda käsitletakse vastavalt seadusele. Nõustudes ettepanekuga järgida seadust, jätame Donald Trumpi plakati ning ühes sellega isikute seksuaalobjektidena kasutamise analüüsida mõnele järgmisele huvilisele ja lahkame põgusalt reklaami, millel on printsess Dianaga sarnanev naine.

Mis on tõde ja kui kunst moonutab tõde, kas see tuleks siis keelata? Autor/allikas: Kristjan Holm

Mida me plakatil näeme? Vasakpoolses osas on esitatud kunstniku nimi (Alison Jackson), näituse pealkiri ("Tõde on surnud") ja toimumise aeg (30.08-10.11.2019). All vasakus nurgas seisab galerii nimi ja logo. Reklaami parempoolses osas on reproduktsioon Jacksoni teosest. Niisiis osutub, et reklaam koosneb osadest, millest üheks osaks on Alison Jacksoni kunstiteose kujutis.

Kuidas me saame olla veendunud, et see on kunstiteos, mis erineb näiteks maja nurgale soditud keskmise sõrme kujutisest? Ennekõike seepärast, et vaataja tunneb pildilt ära printsess Dianaga sarnaneva naise. Kuigi printsess Diana oli seoses oma abieluga kistud erinevatesse skandaalidesse, seostuvad meie kultuurilised teadmised temast kõige muuga kui keskmise sõrme viibutamisega avalikus ruumis. Pigem haakuvad temaga sellised märksõnad nagu heategevus, armastav suhe oma poegadega, vastuolud ajakirjandusega ja traagiline surm. Seepärast tekitab pildi nägemine vaatajas mitmesuguseid kõhklusi:

  • Kas see on tõesti Diana?
  • Kas ta näitab ajakirjanikule keskmist sõrme?
  • Kes on selle pildistanud?
  • Kui see ei ole Diana, siis mida selle pildiga tahetakse öelda?

Sõnumite eristamisega sõltuvalt nende esituslaadist kas tarbepiltideks ja -tekstideks või kunstilisteks töödeks on tegelenud USA Cornelli Ülikooli teadlane Christy Mag Uidhir.

Antud juhul ei ole pildi eesmärgiks kedagi solvata, ärritada või kohta kätte näidata ehk täita funktsiooni, mida keskmise sõrme näitamine argisuhtluses teeb, vaid sundida vaatajat hindama, võrdlema ja mõtestama märksa laiemaid ühiskondlikke nähtusi kui mõni anonüümselt ja ilma arusaadava kontekstita majaseinale soditud keskmine sõrm kunagi suudaks. See kehtib eeldusel, et meil on tegemist kultuuriliselt ja sotsiaalselt kompetentsete vaatlejatega.

Sellega seoses jõuame Tallinna ettevõtlusameti nimetatud kolmanda punktini, mis on esitatuist relevantseim. Isegi kui veendume, et reklaamikeelu aluseks olnud pildi näol on tegemist kunstiga, siis mitte iga kunst ei ole sobilik kõigile auditooriumitele. Eestis on loendamatule hulgale kunstilistele filmidele kehtestatud vanusepiirangud. Kuivõrd avalikus ruumis ei ole võimalik kitsendada seda, kes kunstiteost näeb ja kes mitte, siis on igati legitiimne püstitada küsimus, kas kokkupuude selliste teostega ei peaks olema piiritletud kunstisaali territooriumiga, mille uksel saab kontrollida külastaja vanust.

Kehtiv reklaamiseadus paraku ei maini, et reklaami levikut saaks sõltuvalt reklaami sisust vanuse järgi reguleerida. Nii sunnitakse ametnikud avalikku ruumi toodud kunstiteoseid hindama moraalsuse skaalal.

Tiit Kuuskmäe on Mind the Meaning partner, kes tegeleb kohtusemiootika kaasustega. 

Toimetaja: Marju Himma

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: