Erapoolikus või erapooletus - kohtuekspert selgitab ({{commentsTotal}})

Kohtuhaamer.
Kohtuhaamer. Autor/allikas: Sputnik/Scanpix

Kohtueksperdi kui autori usaldusväärsus on kahtlemata üks võtmeküsimusi mis tahes ekspertiisidokumendi adekvaatsel hindamisel. Vaatleme lähemalt, mida sellest probleemist on seni kirjutatud ning millised on nende arvamusavalduste järelmid praktilisele koostööle ekspertide ja õigusvaidluse osapoolte vahel.

Šoti krimikirjanik Val McDermid tutvustab oma 2014. aasta dokumentaalteoses "Kohtuteadus: kuriteo anatoomia" (Forensics. The Anatomy of Crime) paljusid erinevaid nüüdisaja kohtusüsteemi kaasatud teadusi ning annab sõna tervele hulgale advokaatidele, prokuröridele, politseinikele ja kohtuteadlastele. McDermid nendib, et kohtuprotsess on hulga erinevate huvide ristumispunkt.

Prokurörid kipuvad ignoreerima fakte ja tõendeid, mis võivad jätta kohtualusest süütu mulje, advokaatide puhul jällegi vastupidi. See paneb teiste seas surve alla kohtueksperdid. Näiteks kui kohtueksperdi järeldus ei kattu ühe või teise poole advokaadi narratiiviga, siis pole võimatu, et esmalt rünnatakse ekspertarvamust ja seejärel eksperdi head nime.

Ameerika keeleteadlane Roger Shuy, kes on kirjutanud kohtulingvistikast mitmeid raamatuid, selgitab 2002. aastal ilmunud teoses "Keeleteaduse lahingud kaubamärgivaidlustes" (Linguistic Battles in Trademark Disputes), et advokaadid on erinevates kaasustes püüdnud korduvalt mõjutada tema järeldusi. Shuy soovitus kõigile kohtulingvistidele on järgmine: olge oma tööandjale hea tiimiliige, kuid ärge hakake tema kliendi advokaadiks.

Viimaks laiem eksperdi vastutusega seotud perspektiiv. 2010. aasta maikuus toimus Eesti Riigikohtu konverentsiruumides Eesti Semiootika Seltsi korraldatud seminar "Semiootik vastutab" (lk 237-240). Arutelu üheks peamiseks intriigiks kujunes semiootikaeksperdi suhe kaasuse kui tervikuga.

Ühelt poolt väideti, et kohtuniku vastutus on eksperdiks oleva semiootiku vastutusest suurem, sest lõpliku otsuse teeb kohtunik, kes võib ühe või teise osapoole esitatud ekspertiise nii esile tõsta, kui neid kõrvale lükata.

Teiselt poolt väideti, et vastutuse selline eristamine võib olla asjakohane keemia- või füüsikaeksperdi puhul, kes ei pruugi olla ega pea olema teadlik käsitletava küsimuse laiemast kontekstist ega isegi sellest, millise kohtuliku uurimisega on ühel või teisel juhul tegemist.

Semiootikaekspert peab seevastu arvestama kogu mõeldavat konteksti ning aduma seetõttu ka oma ekspertiisi hilisemaid võimalikke tagajärgi, millest võib järeldada, et semiootiku vastutus on kohtuniku vastutusega vähemalt võrdne.

Alustades lõpust, pean praktikuna märkima, et mõlemad seisukohad on mõneti vigased. Esiteks pole õige võrrelda eksperdi ja kohtuniku vastutuse suurust, sest neile esitatavad kriteeriumid on paljuski ühismõõdutud. Teiste sõnadega: mõlema vastutus oma kohustuste täitmise osas on suur. Teiseks on selge, et füüsika ja keemia kohtuteaduslikud eksperdid ei saa töötada intellektuaalses vaakumis.

Nii vereanalüüside tegija kui DNA ekspert vajab asjakohaste järelduste tegemiseks sündmuskohaga seotud taustainfot. Vahel võib ka kogu olemasolev teave olla puudulik, et teha analüüsiks antud materjalide kohta tõsikindlaid järeldusi. Kolmandaks peavad kohtueksperdid, sh semiootikaeksperdid töötama enamikul juhtudel paratamatult piiratud teadmistega. Valdavalt avaldavad uurijad ja advokaadid õigusvaidlusega seotud asjaoludest ekspertidele üksnes nii palju, kui nad arvavad ekspertiisi jaoks vajalik olevat.

Ühelgi hetkel pole kohtueksperdil täit ülevaadet kaasuse kui tervikuga seotud faktidest, osapoolte seisukohtadest ning laiemast kontekstist. Isegi kui ekspertidel selline ülevaade oleks, puuduks neil õigusteaduslik kompetents kõigi nende asjaolude adekvaatseks hindamiseks.

Shuy tõstatatud küsimuse lahendamine on keerulisem. Mõneti tõesti, eksperdid töötavad teinekord ühe või teise osapoole ekspertidena. Kuid kas sellest võib järeldada, et ekspert on n-ö ära ostetud? Et tegemist on ostetud tõendiga? Sõltub eksperdist ja tema tööeetikast.

Eesti riiklikult tunnustatud eksperdid on kirjutanud alla ametivandele, millega nad on võtnud teatavaks, et uurimisandmete ja -metoodika teadlikul moonutamisel võidakse neid karistada vastavalt seadusele. Seega seni, kuni iga ekspert tegutseb ausalt omaenda pädevuse piirides, poleks põhjust tema erapooletuses kahelda. Teisalt on varasemast selge, et õigusvaidlus on võistluslik situatsioon, milles saavad määravaks osaliste endi poolt enda kaitseks esitatud faktid.

Sellest tulenevalt kaldub raskuskese ekspertarvamuse küsimuste sõnastamisele. Ühelt poolt peavad esitatavad küsimused jääma kaasatud eksperdi pädevuse piiridesse ning selle eest vastutab ekspert. Teisalt jääb õigusliku esindaja ülesandeks sõnastada küsimused selliselt, et need valgustaksid neid aspekte, mis on olulised tema kliendi huvide kaitsmiseks. Järelikult on adekvaatsete uurimisküsimuste väljaselgitamine protsess, mis seisneb eksperdi ja õigusliku esindaja koostöös.

Kas või mil määral peaks ekspert arvestama õigusliku esindaja tagasisidega? Esiteks märgib Shuy, et protsessi arenedes peaksid eksperdid säilitama mis tahes osapoole viidatud sisuliste puudujääkide ilmnemisel nende tunnistamise suhtes avatud meele.

Teiseks on selge, et kuivõrd ekspertarvamused ei läbi eelretsenseerimist, on iga tagasiside, tekstist leitud fakti- või trükiviga ning ebaadekvaatse järelduse või segasevõitu lause tuvastamine eksperdi töö kvaliteedi tõstmiseks kuldaväärt leid.

Kolmandaks on oluline mõista, et erinevates juriidilistes raamistikes (aukohtud, tsiviilkohtud, kriminaalkohtud) on ekspertiisidele erinevad vormistuslikud nõuded, seda ka teksti pikkuse osas. Kui ekspert suudab oma teksti lühendamisel tagada töö kvaliteedi ja sisulise tervikluse, ei saa sellest lugeda välja erapoolikust, vaid üksnes valmidust vastata õigusliku protsessi praktilistele kriteeriumitele.

Seega taandub eksperdi erapoolikuse ja erapooletuse küsimus paljuski eksperdi enda teadlikkusele sellest, mida ta parasjagu teeb ning kas teksti koostamisel ühel või teisel ülalkirjeldatud põhjusel ettevõetud muudatuste tulem ehk muudetud tekst vastab nii sisuliselt kui vormistuslikult endiselt kõigile mõeldavatele kohtuekspertiisi kriteeriumitele.

Val McDermidi viidatud tõsiasjadega peavad kohtueksperdid ilmselt leppima – eksperdil tuleb erapooletuks jääda ka juhul, kui üks või teine osapool tema erapooletuses kahtleb. Kui hea nime ründamise takistamiseks pole eriti midagi ette võtta, siis ekspertarvamuse sisulisest ründamisest saadav tagasiside võib eksperdile olla väärtuslik informatsioon oma edasises töös.

Tiit Kuuskmäe tegeleb kohtusemiootika kaasustega. Artikkel ilmus algselt Mind The Meaning kodulehel.

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: