Eesti keele ühetaolisemaks muutumise asemel võiks nautida väljendite rikkust ({{commentsTotal}})

Eesti keele elavdamine.
Eesti keele elavdamine. Autor/allikas: Kristjan Holm/Mindthemeaning

Kas õigesti on õieti või õigesti ja kas tere järel käib koma ning paljud teised keelenüansid, milles inimesed ikka eksima kipuvad ning mida mõned tähelepanelikud tingimata parandama ruttavad, teevad keele lõpuks väga ühetaoliseks, selmet nautida keele ilu ja rikkust, leiab kohtulingvist Martin Aher.

"Ma ei oska eesti keelt."

Kuulen aina enam seda lauset teistelt eesti keelt emakeelena kõnelevatelt inimestelt. Eriti, kui avaldan, et olen keeleteadlane. Inimesed häbenevad oma keelekasutust ja kardavad ennast väljendada eksperdi (sic!) valvsa pilgu all. Kuid keeleteadlasele kõlab see jaburalt. Kuidas saab emakeele rääkija mitte olla kompetentne keele kasutaja?

Selle väärarusaama on sisse õpetanud heasoovlikud grammatikud, kes parandavad teisi: "õige on kirjutada 'õigesti' , mitte 'õieti'", "kirjas ei käi 'tere' järel koma", jne. Neil on loomulikult õigus. Nad märkavad eristusi ja keele keerdkäike, mis jäävad teistel kahe silma vahele. Kuid siinkohal peaks küsima: miks inimesed neid eristusi ei märka? Vastus on lihtne. Neil ei ole vaja neid märgata.

Igapäevane suhtlemine on pigem lihtne ning on võimalik konteksti alusel eristada, mida väljendiga mõeldi. Vaatame seda järgnevalt lähemalt.

Peale sõnasõnalise tähenduse rakendatakse pidevalt keelelist järeldamist. See on nii sisse harjunud, et me isegi ei märka seda. Näiteks, eelnevas lauses olev "see" ei oma kindlat tähendust, vaid saab tähenduse koosmõjus kontekstiga. Tõenäoliselt mõistsite selle tähendust kui "keeleline järeldamine", kuid miks te ei mõistnud sõna "see" kui "sõnasõnaline tähendus" või "eesti keele elavdamine"?

Konteksti põhjal järelduste tegemine on muutunud kõikjal esinevaks tõenäoliselt seetõttu, et meie kõri on palju aeglasem töövahend kui meie vahe mõistus. Selle kompenseerimiseks kasutame pidevalt keelelisi "otseteid", lühendamaks aega, mis kulub oma mõtte väljendamiseks. Sedasi saab kasutada väljendit "õieti", mille välja ütlemine võtab vähem aega, väljendi "õigesti" asemel kontekstides, kus tõlgendaja mõistab üheselt, et taheti väljendada "korrektselt", mitte "õigupoolest".

Kontekstid on aga riukalikud ning tihtipeale ei saa kõnelejad isegi aru, kuidas oma mõtet selgelt väljendada. Kohtulingvistina puutun selliste juhtumitega pidevalt kokku. Kirjutasin siin, kuidas mitmus ja ainsus tekitavad kohtusaalis probleeme. Siin räägin probleemidest sõnaga "või".

Eesti keele elavdamine. Autor/allikas: Kristjan Holm/Mindthemeaning

Hiljuti küsiti minult, mida tähendab sõna "enamik". Minu esmane intuitsioon, nagu kindlasti ka paljudel lugejatel, oli vaadata definitsioone nagu "50%+1" ja võrrelda seda sõnaga "enamus". Kuid korpust vaadates hakkasin leidma näiteid nagu see artikkel. Kuidas saab 47% olla "enamik", kui see on vähem kui pool?

Siis meenus mulle, et keeleteadlased, muuhulgas Hackl ja Coppock, selgitavad sõnade "most" ja "die meistens", "de flesta", "rov", jne tähendusi kui superlatiive. Teisisõnu, nad kohtlevad neid kui sõna "palju" ülivõrret, mis lubab neid kasutada ka olukorras, kus kirjeldatu on "suurim hulk", kuid mitte "enamus".

Minule uurimiseks saadetud kaasuse puhul oli otsustav, kas sõna "enamik" kasutati õigesti olukorras, kus kirjeldatu oli suurem hulk, aga mitte enamus.

Olukorra tegi veelgi keerulisemaks, et tegemist oli viigiga ehk mõlemad hulgad olid võrdsed, kuid seeläbi ka suurimad. Kuid tavaelus on harva vaja rakendada taolist täpsust kirjutamisel või analüüsimisel. Kui kohtuotsus sõltub selgest ja täpsest väljendusest, võib ohverdada lühidust ja selgust, kuid igapäevasuhtluses on tihti kiirus palju olulisem.

Peaksime vähendama üksteise keele kallal norimist, et tavalised eesti keele rääkijad julgeksid ennast rohkem ja rikkalikumalt väljendada. Kõik te pedandid, kes lugesite eelnenud kirjutist, sisimas vastu vaieldes ning nüüd otsite vigu ja vajakajäämisi selle maha tegemiseks – "ta ei oska ju üldse eesti keelt, ta ei peaks julgema sõna võtta!". Palun ärge karistage neid väheseid, kes veel vaevuvad eesti keeles kirjutama. Selle asemel peaksime nautima kirjutajate ohverdust: nad avaldavad iga sõnaga oma mineviku.

Laenates Stephen Fry mõtet, keel on nagu maapõu – veidi kaevates avaneb vaade meie ajaloole. Nagu kivistised ja tasandid räägivad maakera loo, nii räägib inimese keelekasutus tema kulgemise loo. Iga indiviidi unikaalne kogemus kandub edasi tema keelekasutusse, rikastades tema keelt ning seeläbi ka eesti keelt tervikuna.

Kas tajusite eelnevat lugedes minu Võrumaal veedetud suvesid? Tartus õppimise mõju? Inglise või saksa keele struktuuri? Võib-olla märkasite ka teisi iseärasusi. Eesti keele homogeensemaks muutmise asemel peaksime taaskord õppima rõõmu tundma väljendite rikkusest ning keele ilust, sest ülepea on keel aken kõige väärtuslikumasse: meie ainulaadsesse hingeellu.

Artikkel ilmus algselt Mind the Meaning kodulehel.

Toimetaja: Marju Himma



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: