Immuunsüsteemi mõjutavad ravimid on viimaste aastate jooksul muutnud vähkkasvajate ravi sedavõrd, et neid on hakatud nägema kui võimalikku lahendust selle raske haiguse lõplikuks seljatamiseks.

Nii avaldas eelmise aasta lõpul Nobeli preemia laureaat Tasuku Honjo visiooni, et aastaks 2050 on enamik vähivorme ravitavad immunoloogiliste ravimite abil. Vahel nimetatakse neid ka terapeutilisteks antikehadeks või ka lihtsalt bioloogiliseks raviks. Sellise ravi arendamise eest pälvisid eelmise aasta Nobeli meditsiinipreemia kaks selle valdkonna suurteadlast, eelmainitud Tasuku Honjo Kyoto Ülikoolist ja tema kolleeg Jim Allisonile Texase Ülikoolist.

Immuunrakke, peamiselt T-rakke aktiveerivad terapeutilised antikehad on toiminud erakordselt hästi nahakasvaja melanoomi korral. Nad aktiveerivad patsiendi immuunsüsteemi mõjutades T-rakkude pinnal olevaid spetsiifilisi lüliteid – valguretseptoreid, mis tavaliselt toimivad kui immuunsüsteemi aeglustajad. Pannes kinni T-rakkude pinnal olevad immuunsüsteemi tööd aeglustavad lülitid, tõmbavad nad käima immuunreaktsiooni, mille tagajärjel vähihaige immuunsüsteem justkui ärkab unest ja asub ründama vähirakke.

Inimese T-rakk skaneeriva elektronmikroskoobiga vaadates Autor: Wikimedia Commons

Immuunravi edukus kerkis suurema avalikkuse tähelepanu alla kui USA endine president Jimmy Carter haigestus 2013. aastal melanoomi. Nüüdseks on ta oma 94 eluaastaga pikima elueaga president.

Melanoom on üks ohtlikumaid nahavähi vorme, ja nagu tavaliselt sellistel juhtumitel, kasutati Carteri raviks esmalt kiiritust. Tavaravile lisaks anti Carterile ka tol hetkel veel äsja kliinilisi katseid läbinud immuunsüsteemi aktiveerivaid terapeutilisi antikehasid. Neli kuud hiljem üllatas USA endine president avalikkust, kui teatas, et melanoomi siirded tema ajus on taandunud ja ta on vabanenud kasvajast.

Jimmy Carteri ja teiste melanoomi haigete raviks kasutatavad uudsed ravimid mõjutavad immuunsüsteemi enda regulaatoreid. Kuna immuunsüsteem vajab oma sujuvaks toimimiseks aeg-ajalt nii aktivatsiooni kui ka alla surumist, siis on T-rakkudel pinnal nii positiivse kui ka negatiivse mõjuga lüliteid. Need on lülitid, mis võivad immuunsüsteemi käivitada või immuunreaktsiooni alla suruda. Oluline on nende lülitite omavaheline tasakaal immuunrakkude pinnal ja see sõltub paljuski sellest,  milline ülesanne on immuunsüsteemile parasjagu ette antud.

Teada on ka vanuselised iseärasused. Näiteks on vanematel inimestel alla suruvaid lüliteid rohkem ja see võib olla üheks põhjuseks, miks vanematel inimestel on kasvajate esinemine sagedasem. Teaduskeeles on sellistele lülititele antud eraldi nimi. Neid nimetatakse kontrollpunktideks, sest nad reguleerivad immuunsüsteemi talitust toimekamaks või laisemaks.

Ühte sellist kontrollpunkti, nö immuunsüsteemi alla suruvat lülitit, tuntakse tema valgumolekuli nime järgi –  PD-1. Blokeerides ravimitega alla suruva PD-1 lüliti, mõjub see immuunsüsteemile stimuleerivalt ja võimaldab immuunrakkudel märgatavalt lihtsama vaevaga vähirakke ära tunda ning hävitada.

Lisaks PD-1-le on veel teisi sarnaseid lüliteid, mille maha surumine ehk inhibeerimine aktiveerib immuunsüsteemi. Seetõttu nimetatakse neid ravimeid sageli kontrollpunkti inhibiitoriteks. Antud juhul inhibeerivad ravimid neid looduslikke lüliteid, mis hoiavad immuunsüsteemi tagasi ja tagajärjeks on immuunsüsteemi aktivatsioon.

Vasakul melanoomile omaste tunnustega sünnimärgid, paremal terved. Autor: Wikimedia Commons

Esimest korda läbisid kontrollpunktide inhibiitorid kliinilisi katseid viis-kuus aastat tagasi, kuid juba siis olid nendega saadud tulemused paljulubavad. Praegu on need ravimid kliinilistes uuringutes paljude eri vähivormide puhul. Näiteks on lisaks melanoomile hakatud sarnast ravi üha rohkem kasutama ka kopsu, neeru ja kusepõie kasvajate korral.

Riikide terviseametitele, nii Eestis kui ka teistes riikides, on siinkohal suurimaks probleemiks nende ravimite kõrge hind, mida mõõdetakse nelja- ja viiekohaliste numbritega. Õnneks on lähiaastatel tulemas kasutusele sarnaseid ravimeid mitmelt farmaatsiafirmalt, mis annab lootust, et tulevikus hakkavad ka ravihinnad langema.  

Uute vähiravimite juures on märkimisväärne, et ei Honjo, Allison ega teised selle valdkonna teadlased võtnud 1990-ndate aasta keskel oma algsetes katsetes eesmärgiks välja töötada vähiravimeid. Nad tahtsid lihtsalt teada, kuidas immuunsüsteem töötab ja kuidas erinevad immuunrakud omavahel suhtlevad.

Honjo tegi katseid hiirtega, mis mõneks ajaks laboris lihtsalt "ära unustati", sest käsil oli nii palju muid teemasid. Alles siis kui PD-1 geenimutatsiooniga hiired olid juba vanaks saanud ja neid põhjalikumalt analüüsiti, leiti, et selle geeni puuduse korral on immuunsüsteem tugevalt aktiveerunud. Seejärel nähti, et kui nendele hiirtele siirdati kasvajarakke, siis hiired ei haigestunud.

See läbimurre teaduses näitab veel kord, kuidas mistahes ühiskonnale kasutoov uus lähenemine ei teki iseenesest, vaid kasvab välja uudishimust ja motiveeritud alusteadusest, mis esmapilgul ei pruugigi tunduda rakendusliku väärtusega.    

Laborihiired. Autor: Wikimedia Commons

Kuigi immuunsüsteemi aktiveerivad ravimid on tõestanud oma tõhusust paljudes vähivormides, ei aita need kõiki. Immunoloogid koos onkoloogidega alles otsivad põhjusi, miks osad haiged reageerivad kontrollpunkti inhibiitorite ravile paremini kui teised.

Ravi toimib melanoomi korral ligi kolmandikul haigetest ja neil, kellel ravivastus on väga hea, on haigus sageli täielikult taandunud. Järjest paremaid tulemusi saadakse ka ühe kõige levinuma vähivormi, kopsuvähi korral.

Arvestama peab ka, et kontrollpunkti inhibiitorite kasutuselevõtust meditsiinis ei ole veel möödunud palju aastaid. Kuna esimesed load on mitme vähivormi puhul saadud alles mõned aastad tagasi, siis sageli puudub ka pikemaaegne teave ravi tõhususe kohta. Kuid olemasolevate tulemuste valguses võib öelda, et järjest enam on haigeid, kelle kasvajast ei ole jäänud mingeid märke. See annab lootust, et haigus ei tulegi tagasi.

Teadlased alles otsivad lahendusi, kuidas ravi toimiks kõigis või vähemalt enamikes haigetes. Tundub, et immuunsüsteemi aktiveerimine ei õnnestu kõigi vähivormide korral ja lisaks arvatakse, et kasvajal on võime tekitada enda läheduses keskkond, mis surub immuunsüsteemi alla. Lisaküsimusi tekitab ka olukord, et kuigi immuunsüsteemi aktivatsioon võib isegi õnnestuda, siis kuidas saavutada, et immuunsüsteemi võitlus vähirakkudega jääks püsima ja mõne aja pärast uuesti ei väsiks.  See, kuidas laiendada haigete arvu, kes ravist kasu saaksid, on praegu nii paljude teadlaste kui ka suurte farmaatsiafirmade tähelepanu all.

Paradoksaalselt on paremaid immuunravi tulemusi saadud just kaugele arenenud kasvajate korral. Põhjuseks arvatakse olevat see, et kui kasvaja on rohkem muutunud, siis on tema rakkude DNA-s tekkinud rohkem mutatsioone. See teeb vähiraku immuunsüsteemi jaoks "võõramaks" ja võimaldab immuunsüsteemil ohtlikke vähirakke paremini ära tunda. Immuunsüsteem jälgib pidevalt meie organismi, püüdes tuvastada võõraid rakke ja organismi väljastpoolt tunginud viiruseid ja baktereid, et neid hävitada. Mida erinevam on vähirakk inimese enda rakkudest, seda lihtsam on immuunrakkudel seda võõraks pidada.     

Ent immuunsüsteemi üleaktiveerimine toob kaasa teised riskid – immuunsüsteem võib ravi tagajärjel pöörduda omaenda organismi vastu. Nimelt on kontrollpunkti inhibiitoreid saanud haigetel risk haigestuda autoimmuunhaigustesse. Tekib olukord, kus immuunsüsteem hakkab ründama haige enda kudesid. See tõendab veel kord, et terve immuunsüsteemi toimimise tagab tasakaal ja kaldumine äärmustesse võib viia ohutsooni.

Järgnev aastakümme toob selgust, kas Tasuku Honjo visioon selle raske haigusega võitlusel võib täide minna ja inimkonnal on põhjust optimismiks. Kuid juba praegu on kindel, et lähiaastatel muudavad immunoloogilised ravimid kasvajate ravi ja selle edukust suurel määral.