Ühtlasi on uuring järjekordne märk teadlaste kasvavast huvist ligi 30 aastat varjusurmas olnud uurimisteema vastu. Imperial College Londoni egiidi all projekti eest vedav Balazs Szigeti nentis, et enamik kümnete aastate eest tehtud uurimistöödest tänaste standardite järgi teaduseks ei liigitu. "Katsetulemused olid muidugi väga paljulubavad. Me ei saa aga praegu teadlastena mingi kindlusega väita, et psühhedeelikumidel on just selline mõju, nagu kasutajad väidavad neil olevat," viitas järeldoktor.

Kuigi nüüdisajal seostatakse lüsergiinhapet ja psilotsübiini sisaldavate seente tarvitamist eeskätt hipiliikumise ja USA salateenistuste eksperimentidega, oli toonaste teadusuuringute põhjal psühhedeelikumitel potentsiaali leevendada depressiooni, surmaga seotud ärevushäireid ja sõltuvushaigusi. Szigeti rõhutas taaskord, et positiivse mõju olemasolu pole kindel. Katsed lõppesid enne selle välja selgitamist suuresti USA uimastite vastase võitluse tõttu 1960. aastate lõpus. Mitte mingil juhul ei julgusta teadlased tänapäeval enamikes maailma riikides keelatud ainete kasutamist.

Uue hingamise sai LSD ja sarnaste ainete uurimine sisse alles 2009. aastal. "Ühiskonna suhtumine hakkas muutuma ja tabud kaduma. Isiklikult arvan aga, et sula poleks juhtunud sedavõrd kiiresti, kui eksperimente poleks hakanud tegema ühe maailma kõige mõjukama ülikooli teadlased," märkis muu hulgas psilotsübiini sisaldavate seente mõju uuriv Bernhard Hommel, Leideni Ülikooli psühholoogiaprofessor.

Ühendused erinevate ajupiirkondade vahel enne (vasakul) ja pärast LSD manustamist. Tasub märkida, et mõlemal juhul on ühenduste ehk joonte koguarv sama. Autor: Imperial College London

Sellest ajast saadik on Imperial College Londonis tehtud aju-uuringud kinnitanud, et LSD muudab tõesti aju toimimist. Närviimpulsid hakkavad liikuma tavapärasest erinevaid teid mööda. Omavahel suhtlevad ajuosad, mis seda tavaliselt ei tee.

"Piltlikult hakkab sarnanema aju imiku omale. Kõik tundub uudne, emotsionaalne seisund muutub kergemini mõjutatavaks ning kujutlusvõime metsikuks," selgitas uuringuid eest vedanud Robin Cahart-Harris. Aastate jooksul välja kujunenud peenhäälestus ja mõttemallid kaotavad oma mõju. Nägemistajusse annavad oma panuse tavapärasest palju rohkemad ajupiirkonnad, muutus teadvuselamuse unenäoliseks.

Esialgsed kliiniliste katsete tulemused vihjavad, et psilotsübiin leevendab depressiooni tõhusamalt kui antidepressandid ja psühhoteraapia. Uuritavate arv on olnud samas katsetes väike – veidi üle kümne. Samuti teadsid kõik katsealused, et neile anti psühhoaktiivset ainet. Mõnikord võib olla suhkrutablett ehk platseebo aga sama mõjus kui päris ravim.

Teisalt rõhutas uuringuid eest vedanud Cahart-Harris, et keskmiselt olid uuritavad põdenud depressiooni 18 aastat ja polnud varem teistest raviviisidest leevendust saanud. Nii plaanib teha töörühm järgmise sammuna täiendavaid kliinilisi katseid, kaasates seekord platseebot saava katserühma.

Mikrodoosimine ja hall ala
Kõigis eelnevalt kirjeldatud katsetes anti osalistele doos, mis muutis nende teadvuselamust märgatavalt. "Ränioru pintsaklipslased ja pusakandjad endale seda lubada ei saa. Võetav doos on sellest 10–20 korda väiksem ja seda manustatakse kord paari päeva tagant. Kirjelduste järgi tunnevad nad end selle mõjul loovamalt, meeled teravnevad ja töö edeneb jõudsamalt," selgitas Bernhard Hommel. Teaduskirjanduses puudusid selle mõju kohta tõendid kuni viimase ajani täielikult.

Hommeli ja tema kolleegide hiljuti veebikeskkonda BiorXiv laaditud uurimus on esimene omataoline. Uuringut eest vedanud doktorant Luisa Prochazkova rõhutas, et sel on mitmeid puudusi. "Tegime katseid inimestega, kes kasutavad psühhedeelikume regulaarselt, neid oli vaid mõnikümmend ja meil polnud panna kõrvale kontrollrühma, kellega nende tulemusi võrrelda," rõhutas Prochazkova. Seega peab ta seda ise pigem psilotsübiini võimalikku mõju kompavaks tööks.

Tulemused täielikult mikrodoosimisega seonduvaid legende ei toeta. Ühtpidi paranes seente väikeses koguses söömise järel nii uurimisaluste divergentset ehk hargnevat kui ka konvergentset ehk koondavat mõtlemist proovile paneva testi tulemus. Mõlemat peetakse loovate lahenduste jõudmise tähtsaks komponendiks. Hargnevalt mõeldes otsitakse probleemile võimalikult palju erinevaid lahendusi. Koondava mõtlemisega saab eelnenud ajurünnaku käigus tekkinud ideede hulgas välja valida kõige paljutõotavamad.

"Aju toimimise peale mõeldes on see tulemus väga kummaline. Klassikalise vaate kohaselt tuleb miski alati millegi arvelt. Näiteks tead sa ajakirjanikuna kõigest mitte midagi, kuid mitte üheski teemast kõike. Analoogselt suudab inimaju tegeleda vastavalt vajadusele ühe või teisega, kuid mitte mõlemat tüüpi mõtlemisega korraga," selgitas Hommel.

Samas nentis Prochazkova, et muus osas uurimisaluste sooritusvõime ei paranenud. Inimeste probleemide lahendamise oskust, ratsionaalset mõtlemist ja voolava intellekti ehk abstraktsemate ülesannete lahendamise võimet proovile panevates ülesannetes jäi uurimisaluste tulemus samaks või muutus vähe.

Enne kaugeleulatuvamate järelduste tegemist tuleb kontrollida tulemuste paikapidavust täiendavates katsetes. Need on töörühma sõnul parasjagu käsil. Eksperimentideks rahastuse leidmine polnud aga kuigi kerge.

Tagasi Räniorgu
See peab Balazs Szigeti sõnul paika ka mujal maailmas. Nii kasutatakse eile Räniorus alanud uuringus uudset katseprotokolli. Teaduse tegemist rahastavad suuresti inimesed ise. Projektiga liitunud uurimisalused peavad hankima endale LSD-d ja pistma happega paberribad läbipaistmatutesse ampullidesse. Teised ampullid jäetakse tühjaks.

Teadlased teavad, millistes neist tõepoolest uimastit leidub. Regulaarsete ajavahemike tagant peavad lahendama katsealused seejärel teadlastelt saadud ülesandeid ja tegema tujuteste.

Seega saab katsealuste sooritusvõimet parandada potentsiaalselt platseeboefekt. "Ilma taolise kontrollita ei hakka ilmselt mitte ükski teadlane meid isegi muidu tugevate tulemuste korral päriselt usaldama. Muidugi ei saa lugeda seda endiselt päris kliiniliseks katseks, mistõttu pole me kindlad, et tulemusi õnnestub avaldada päris teadusajakirjas," selgitas Szigeti.

Kuigi katsealuste värbamine veel kestab, on töörühma eesmärgiks saada kokku paarsada uurimisalust. Nii hõlmaks see rohkem inimesi, kui ükski teine viimasel kümnendil psühhedeelikumitega tehtud katse. "Ma arvan ja loodan, et mitte keegi ei hakka projektis osalemiseks spetsiaalselt LSD-d tarvitama. See poleks seda meie teadmiste piiride nihutamiseks väärt," lisas Szigeti. Andmete kogumisega loodetakse lõpule jõuda järgmise aasta suveks ja analüüsi tulemused võiksid ilmuda 2019. aasta teises pooles.

"Kõige hullem, mis LSD-d ja psilotsübiini puudutavate uuringute renessanssiga juhtuda saab, on liigne entusiasm või uuesti täieliku tabu kehtestamine. Teadlaste ülesanne on tegeleda siinkohal vaid uuringutega ning ühe või teise aine mõju välja selgitamisega. Selle uimastiks kuulutamine või vastupidi, dekriminaliseerimine on poliitika ja poliitikute otsus," rõhutas Bernhard Hommel.