Alkohol aeglustab reaktsiooniaega. Purjus juht ei jõua õigel ajal pidurile vajutada või sooritada vajalikku manöövrit. Napsutanul on raskusi koordinatsiooniga ja võib seetõttu kergesti kaotada kontrolli sõiduki juhitavuse üle. Tulivesi mõjub halvasti ka nägemisele, ahendades perifeerset nägemisevälja ning ruumi- ja kaugustaju. Sarnast talitluslikku langust kogeb veel kuulmisaisting. Kärakas on nagu sügavale pähe tõmmatud karvamüts.

Niimoodi kõikide kirjeldatud halvenemiste üle arvet pidades võib jõuda järelduseni, et purjus autojuht peaks jääma teeserva konutama üpris kiiresti. Kui vaid poleks veel ühte otsustavat tegurit. Alkohol muudab enesehinnangut. Märjukese tarbimise taga on tihti vajadus luua illusioon paremast, julgemast, osavamast, ägedamast, ilusamast jne inimesest. Alkoholi kasutanu upub illusiooni, tänu millele ei märka ta senisest keskpärasusest veelgi madalamale langenud võimeid ja vajutab gaasipedaali alla. See on hukatuslik. Juhul, kui alkoholi tarbib autojuht!

Ajaloost leiab tuhandeid napsusõpradest kunstnikke, kelle loominguline pärand on sündinud keset etanooli aure. Miks mõjub sama aine neile „kasulikult“, aga mitte autojuhtidele? Kui alkohol parandab loomingule soodsaid tahke, siis milliseid? Kas vägijook parandab, st asendab oskuseid, kui oled loomeinimene, aga kahjustab neid, kui istud roolis? Ei kõla loogilisena?

Võibolla loob alkohol ka kunstnikes vaid illusiooni. Eufoorilise heaolutunde, millega väljuda depressiivsest enesehaletsusest. See vabastab meeli märkama asju, mida tusases meeleolus katab must loor ja mõtlemist kammitseb käsipidur. Autojuhtimise näitel võib oletada, et joovastus ei paranda kellegi maalimis- või kirjutamistehnikat, vaid kõigest rakendab olemasolevat.

Märjuke ja muud uimastavad ained pärsivad enesetsensuuri. Ja mõnes valdkonnas sellest piisab. Mõnes valdkonnas paistab joobeseisundi kasu ületavat selle tekitatud kahju. Autojuhtimine nende hulka ei kuulu. Kuid kuidas oleks programmeerimisega? Kultuurihoovuste sügavusi uurivas Rolling Stonesis kirjeldatakse omaaegse hipiajastu kuulsa aine renessanssi Ränioru töölisklassi seas.

Omal ajal kasutati LSD-d „reisiks“ hallutsinatsioonidest imede maale. Võrreldes toonaste sepahaamri löögi sarnaste doosidega rajaneb modernsem kasutus mikrodoosidel. Piltlikult öeldes knopka-suurustele kontsentratsioonidel, millega jäädakse maapinnale, aga samas tuntakse meeli avardavat heaolu. Paljud nn „ülinutikad paarikümnesed“ on hakanud LSD mikrodoosidest otsima abi töös olevate tehniliste probleemide lahendamisele ning vaimse suutlikkuse avardamisele. Paljud on juba proovinud töövõime turgutamiseks mitmeid muid aineid ja nüüd on järg LSD käes.

LSD abil püütakse jagu saada depressioonist, peavaludest, kroonilisest väsimusest ja loodetakse viia mõtted jalutama radadele, mis asuvad „väljaspool kasti“. Selles osas on kultuur, sealhulgas IT-kultuur juba kogemuse võrra rikas. Hipiajastul eksisteeris Räniorus teadlastest grupp, kes uskusid, et LSD aitabki inimkonnal aju paremini mõtlema panna. Nimetatud grupi liikmeks oli näiteks arvutihiire leiutaja Doug Engelbart. LSD kogemusega on teiste seas kolm Steve'i ja üks Bill, keda tuntakse paremini seoses Apple'i ja Microsoftiga.

Kahjuks jääb inimese keha maale ka siis, kui mõtted lendu lähevad. LSD, sarnaselt teiste meeli ja ajutegevust mõjutavate ainetega, tekitab tunde paremast inimesest, jättes seekord mulje, nagu töötaksid mõtted paremini. Kuid see ei muuda kedagi paremaks. Vähemalt mitte sügavamas mõttes, nagu ei muutunud populaarses „Tujurikkuja“ aastalõpu-šketsis autoront überauto Kitiks. See vaid tundus nii. Tänu alkoholile ja vaid kuni illusiooni lõpuni.

LSD võib tekitada huvitavaid tundeid, aga kasutatav loomingulisus tuleneb varasemast kannatusest. LSD ei muuda rumalat targaks. Kuid võib muuta targa eriliseks. Peamiselt tema enda arvates. Ajalugu vihjab, et sellest vist piisab.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.