Teadlane: sünteetiliste uimastite probleem on üleilmne   ({{commentsTotal}})

Blotterid.
Blotterid. Autor/allikas: lab604 / Wikimedia Commons

Viimastel aastatel on Eestis meedias olnud pidevalt teateid sünteetiliste narkootikumidega katsetanud ja seetõttu haiglas lõpetanud noortest. Uurisime, millist nõu on selles küsimuses noortele ja lapsevanematele anda Tartu ülikooli farmakoloogia ja toksikoloogia professor Aleksandr Žarkovskil.

Kuidas näete Teie hetkel Eestis üles kerkinud sünteetiliste uimastite temaatikat?

Igaüks võib tellida ükskõik millist kannabinoidi. Veebilehel Erowid on toodud isegi artiklid, kus narkarid kirjeldavad toimeid, mida need avaldavad. Kui võtame noorukid, siis nemad on väga hästi kursis, mis need asjad endaga kaasa toovad. Ma ei tea, mis praegu kasutusel on, sest ma pole selles ringkonnas, aga nad tellivad näiteks sünteetilist kannabinoidi Spice, mida siis suitsetavad. Tavaliselt sisaldab Spice taimse päritoluga kuivatatud ainet, kuhu lisatakse väikeses koguses mingisugust sünteetilist ainet, mis võib olla kannabinoid või mõni teine uimasti. Saavad selle posti kaudu ja kasutavad seejärel.

Samas pole see arstide, vaid kogu ühiskonna probleem. Me peame kuidagi rakendama selliseid meetodeid, et neid ei saaks posti teel tellida. Teiseks peame väga rangelt kontrollima, mida nad siiski sisaldavad. Siin on teisedki probleemid. Näiteks konsulteerisin hiljuti kohtumeedikutega ja tegelikult puudub Eestis väga kallis analüütiline aparatuur, mis on mõeldud spetsiifiliselt nende uimastite tuvastamiseks ja kontrollimiseks. Praegu pole isegi kohtumeedikute käes sellist aparatuuri. Seega on tuvastamine omaette probleem.

Tavalist india kanepit on kasvatatud ja suitsetatud aastatuhandeid, aga kui mõelda sünteetiliste kannabinoidide peale, näiteks Spice ja teised taolised, siis kust kohast need üldse tulevad?

Seda on võimatu tuvastada. Artiklites on toodud andmeid, et neid on esimest korda nähtud New Yorkis, Minnesotas või mõnes Euroopa riigis ja siis nad levivad, sest saamisallikad on avalikult internetist leitavad. Kohe, kui ained on tuvastatud, siis rakendatakse mingeid meetodeid, et takistada nende saatmist. Meil on olemas ka narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekiri ehk nimistu ainetest, mida ei tohi levitada. Siin on ka sünteetilised kannabinoidid, seadus on paika pandud.

Samuti on meil narkootiliste ainete seadusandlus, kuidas käsitleda narkootikume ja ravimeid, mis omavad narkootilist potentsiaali. See, kuidas neid tervishoiuasutustes hoida ja kontrollida, on kõik paika pandud, aga vaatamata neile aktidele näeme, et mürgistusjuhtumeid on nii Ida-Virumaal, Raplamaal kui ka kindlasti Tallinnas. See näitab kättesaadavust ja me peame midagi välja mõtlema. See pole arstide asi, kuna meie näeme tagajärgi, kus nad saabuvad kiirabiga haiglasse ja siis tuvastame, millega on tegu. Aga preventsioon ja profülaktika on palju raskemad küsimused.

Probleem on selleski, et mõningaid aineid jõutakse keelatud ainete nimekirja kanda, ent uusi tuleb pidevalt juurde?

Me oleme selles alati taga. Ma ei tea, mida sünteesitakse. Kujutan ette, et neid uimasteid sünteesivad inimesed ei tea, millega nad tegelevad. Nad panevad blotterile ehk paberile narkootilist ainet peale. Vanasti oli selleks LSD, mis kutsub esile hallutsinatsioone ja psühhoosi. Aga nüüd ma ei tea, mida sinna lisatakse. Siis saadetakse postiga väike ümbrik, mis ei võta ruumi ja ka hind ei ole kõrge, kui ta on noorukitele kättesaadav. Ja see on globaliseeruv. Kujutan ette, et tuhandeid pakendeid saadetakse üle maailma ja sellest saadakse tulu. On teatud isikud, kes selle äriga tegelevad. Postimehe artiklist näeme, et nad said karistuse, aga me pole piisavalt tublid, kui need uimastid on siiski kättesaadavad.

Seega 10-15 aasta tagune uimastite turg on nüüdseks totaalselt muutunud?

Turud globaliseeruvad. Praegu on kättesaadavad ükskõik mis asjad üle kogu maailma. Nad võivad olla sünteesitud kusagil Lõuna-Ameerikas, aga läheb paar-kolm päeva ja nad on Eestis. Tellitakse interneti kaudu, makstakse krediitkaardiga ja siis on nad käes. Kuidas sellega võidelda? See on raske küsimus.

Millistest sümptomitest tunneb ära, kui inimene on tarvitanud mõnd sellist uimastit?

Seda on väga raske öelda. Peab teadma, millise ainega tegu on, sest erinevad ained annavad erinevaid sümptomeid. Aga kõik nad kutsuvad esile hallutsinatsioone, psühhoositaolist käitumist, aga ma isegi ei tea, kui ohtlikud on nad tervisele. On kirjeldusi teadvuse kaotamisest ja see tähendab suhteliselt rasket mürgistust. Rääkisin kohtumeedikutega ja õnneks on Eestis surmajuhtumeid suhteliselt vähe. Aga siin on probleem, sest üsna tihti kasutatakse mitte ühte, vaid mitut uimastit koos või segatakse koos alkoholiga ja siis on tagajärjed ettearvamatud. Võib-olla kasutatakse ka teisi uimasteid paralleelselt.

Muidugi jätan ma kõrvale narkomaanid, kes kasutavad heroiini, aga kui võtame noorukid, siis võtavad nad ükskõik, mis on parajasti kättesaadav. Segavad näiteks midagi kokku, et sellist seisundit saavutada. Muidugi peame aru saama, miks nad seda tahavad. Kas nad otsivad seiklust? Kui jah, siis peame neile pakkuma midagi muud.

Mind hämmastas selle Postimehe artikli puhul tarvitanute noorus, me räägime ju 11-aastastest lastest?

Siin on väga oluline keskkonna küsimus. Tavaliselt need, kes proovivad uimastit esimest korda saavad selle kogemustega sõbra käest. See on näiteks seltskond tänavalt või juhul, kui vanemad eriti ei hoolitse oma lapse eest. See ei tähenda, et nad oleks vaestest peredest, see võib olla ka rikka ärimehe laps. Kui isa töötab hommikust õhtuni ja laps on järelvalveta ning pole teada, kellega ta suhtleb, siis ta saabki selle sõbra käest. Proovib ja hakkabki alguses meeldima.

Meil kasutatakse sõna “leebe” uimasti, millele ma olen rangelt vastu. Meil pole leebeid uimasteid, kõik uimastid on ohtlikud ja seda näeme ka Postimehe artiklist, et raskes seisus lapsed viidi haiglasse. Siin ei saa rääkida, et tegu on kerge või leebe mürgistusega, see on ikkagi tõsine asi.

Millised oleksid võimalused seda probleemi Eestis teadvustada ja hakata rohkem preventsiooni suunas töötama?

Preventsioon on väga keeruline minu meelest. Mis on juhtunud näiteks praegu tubaka suitsetamisega? Ma näen, et see pole enam moodne. Me peame looma õhkkonda, milles uimastite kasutamine pole moodne. Suitsetamine ja alkoholi tarvitamine pole samuti moodsad. Moodne on näiteks osaleda maratonil või sporti teha. See peab olema noorukitele kättesaadavam ja arusaadavam, mis on moodne, põnev ja hea ning mis ei ole moodne. Tungi uimastite järele on vaja asendada millegi muuga. Kuidas seda teha? Selleks on vaja ressursse.

Kui me USA-le mõtleme, siis seal on paarikümnes osariigis legaliseeritud ravikanep ja maailmaski kogub see üha enam hoogu. Kuidas teie seda näete?

Esitan kohe vastuküsimuse: kas Eestis on see marihuaana legaliseerimise probleem ainuke, mis on alles jäänud? Kas meil teisi probleeme ei ole? Esimene küsimus on, et kellele on seda vaja? Näiteks minule, kuna ma ei kasuta marihuaanat, siis pole see minu jaoks probleem ja mulle ei ole seda lubamist vaja. Ma ei hakka seda kasutama ja ei näe vajadust legaliseerimiseks. Kellele seda vaja on? Millisele ühiskonnagrupile on seda vaja? Neile, kes kasutavad! Küsimus oleks justkui kättesaadavuses, et oleks parem, kui lähed poodi ja ostad seda ning suitsetad.

Kas siin on mingisugused kommertshuvid? Näiteks turismifirmad, kes tahavad teha Tallinnast näiteks teise Amsterdami? See võiks ka olla huvi. Ma olen käinud Amsterdamis mitu korda. Jalutasin vanalinnas, mulle pakuti kolm korda mitte marihuaanat, sest seda saab sealsetes coffee-shopides. Mulle pakuti amfetamiini, kokaiini ja raskemaid narkootikume. See tähendab, et on legaliseeritud marihuaana kasutamine, aga selles piirkonnas levib ka palju ohtlikumaid narkootikume. Kui nad aga kasutavad marihuaanat, siis järgmisena proovivad juba neid narkootikume, mis tõesti kahjustavad tervist.

Selles mõttes ma ei tea… Kui Eestis ei oleks ühtegi teist probleemi, siis mina hakkaksin tegelema marihuaana legaliseerimisega. Minu meelest on meil veel mitu-mitu probleemi. Muidugi on see põnev ja kuum teema, Eesti on nii arenenud nagu Holland, kus legaliseerime narkootikumide kasutamise, mis võib olla põnev massimeedia jaoks. Ma ei saa sellest aru, milleks meile seda vaja on? Meil on kaks legaalset narkootikumi juba olemas: alkohol ja tubaka suitsetamine. Kui vaadata, kui palju kahju on nad ühiskonnale toonud, siis milleks on meile vaja kolmandat probleemi? Inimestele, kes seda ei kasuta, pole seda vaja ja nende jaoks pole see probleem. Enamus inimesi seda ei kasuta.

Just noorte peale mõeldes paistab mulle, et tegu on keerulise ajastuga: kui vaatame Ameerikale, kust tuleb meile massikultuur, siis sealsed noorte iidolid ja staarid nagu Miley Cyrus, Lady Gaga ja Rihanna käivad avalikult laval marihuaanasuitsuga ringi ning poseerivad kanepiga ka fotodel. Noored saavad kogu aeg massimeediast sõnumi, et kanep on moodne.

Muidugi saavad nad sõnumi ja tahavad olla samasugused.

Kas siin oleks millestki üldse abi?

Ma arvan, et kui legaliseerime narkootikumid, siis mida positiivset toob see ühiskonnale? Kui mulle öeldaks, et uimasteid hakatakse vähem kasutama või meie inimeste tervis paraneb sellega, et mida see ikkagi head toob? Võib-olla ainuke kasu tõuseb diileritele, kes saavad sellega raha. Muud ma ei näe siin.

Mida marihuaana legaliseerimine paremaks teeb? Kui mulle keegi seda ütleb, siis olen nõus, kuid siiamaani ei näe ma mingisugust kasufaktorit. Võib-olla rakendada pigem midagi muud, mis oleks meie ühiskonna jaoks kasulik? Mul on siin eeskujuks Amsterdam ja midagi head seal ei ole. Tänavail käivad narkarid, kes pakuvad raskeid uimasteid iga nurga peal. Mis selles head oleks, kui näeksime sama olukorda Tallinnas? Kas see kaunistaks meie pealinna? See tähendab, et võime oodata narkarite tungi Tallinnasse. Kas meil ei piisa nendest narko- või alkoturistidest, kes juba praegu siin käivad? Siis tuleb juurde ju neid, mitte kõige paremaid isikuid? Selline on minu arvamus.

Mida te kokkuvõtteks soovitate nii noorele kui ka lapsevanemale, kui noor on sellises õrnas eas ja aineid paratamatult liigub? Miks tasub eemale hoida kahtlastest ainetest?

Tegelikult elu pakub meile niipalju häid ja huvitavaid võimalusi ennast rakendada. Kasvõi sporti tehes või huviringides käies. Elu oleks palju ilusam, kui poleks narkootikume. Mine tee sporti, osale üritustes, käi AHHAA keskuses. Elu on nii mitmekülgne ja rõõmustav. Milleks on meil vaja minna seda teed, kus on hallutsinatsioonid, terviseprobleemid ja väga kahtlane tulevik? Mitmed tarvitajad lõpetavad oma elu noores eas mingi raskema narkootikumi üledoseerimisega või jäävad kogu eluks invaliidideks, tõsiste psühholoogiliste ja emotsionaalsete häiretega, suutmata end tulevikus realiseerida. Ma ei näe, et see oleks kõige parem viis. Muidugi on see kõige kergem viis, võtad uimastit ja oled kuskil teises maailmas, paradiisis.

Aga sõnum lapsevanematele?

Vaadake, kellega ja kuidas veedab vaba aega teie laps. Vaadake, mis on tema ümbruskond. Tegelikult on vanemate kohustus kasvatada väike laps üles õigesti. See on samasugune kohustus, nagu käia tööl või tegutseda mõne asjaga. See on väga oluline. Ja olge rohkem koos oma lastega, see on peamine. Vanemad peavad olema lastele parimad sõbrad, kui nad pole sõbrad, vaid lihtsalt vanemad, siis on probleem. Siis võivad lapsed leida sõpru ümbritsevatest inimestest ja seesama sõber võib olla too, kes pakub ükspäev uimasteid. Investeerida oma vaba aega ja teha seda lastega koos on tegelikult kõige parem investeering. See on minu sõnum.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: