Uudne narkotester leiab Eesti enim levinud uimastid veerand tunniga ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Hiljuti doktoritöö kaitsnud Piret Saar-Reismaa koos narkotestri prototüübiga.
Hiljuti doktoritöö kaitsnud Piret Saar-Reismaa koos narkotestri prototüübiga. Autor/allikas: Heiki Laan/Tallinna Tehnikaülikool

Tallinna Tehnikaülikooli teadlaste arendatud kaasaskantava narkotestriga on võimalik leida süljest enamikke Eestis laialt levinud uimasteid, selgub värskest doktoritööst. Proovide sündmuskohal uurimine võimaldaks säästa raha ja tuvastada narkojoovet senisest tõhusamalt.

Praegu püütakse tuvastada narkojoovet kohapeal lihtsamate antikehadel põhinevate testritega uriinist. Kohtus jääb sellest väheks. Joobele viitava tulemuseni võivad viia ka uimastile sarnanevad ravimid. Selle üheseks tõendamiseks tuleb analüüsida võetud proove laboris. Kohati võib kuluda selleks nii palju aega, et narkootikumi jäljed jõuavad organismist kaduda. "Weekendi festivalil tuli ette, et huvi äratanud inimene istus jaoskonnas neli-viis tundi ja kordas järjekindlalt, kuidas tal pole pissihäda," tõi kraadi kaitsnud Piret Saar-Reismaa näite.

Sarnaselt võivad inimesed väita, et tõmbasid näiteks kanepisuitsu nädalate eest mõnes lõdvema narkopoliitikaga riigis. "Internet on inimesed targaks teinud, nad teavad testide plusse-miinuseid. Tahame jõuda oma narkotestriga samasse punkti, kus on praegu alkomeetrid. Inimesed teavad, et nende tulemustega pole mõtet vaielda," lisas Saar-Reismaa. Selleks tuleb tõestada esmalt üksikasjalikult kasutatud metoodika vettpidavust. Teisisõnu tuleb näidata, et testiga ei jääks sõelale süütud inimesed, kuid suudetakse märgata tõhusalt narkootikumide tarvitajaid.

Kanepiühendite puhul suutis näidata selles vallas uudse lähenemise plusse juba Saar-Reismaa juhendaja Jekaterina Mazina-Šinkar. GHB ehk korgijoogiga tegi sama Saar-Reismaa oma magistritöös. Doktoritöö raames tehtud katsetega lisandus neile veel ecstasy koos selle derivaatidega, amfetamiin, metamfetamiin, kokaiin, kokaetüleen ning lisaks psühhoaktiivseid seentes leiduvaid ühendeid. "Need on politsei sõnul Eestis üldlevinud. Tegelikult suudame määrata veel fentanüüli, aga kõike ei jõudnud töösse panna ja poleks ka mahtunud," selgitas Saar-Reismaa.

Hiljuti doktoritöö kaitsnud Piret Saar-Reismaa koos arendustöösse panustanud kolleegide ja narkotestri prototüübiga. Autor/allikas: Heiki Laan/Tallinna Tehnikaülikool

Loodud narkotester töötab töötav kapillaarelektroforeesi meetodil. Inimeste sülg pannakse peenikese toru sisse ja selle otstele rakendatakse kõrgepinget. Elektriväli paneb selles leiduvad ained liikuma laengu- ja massierisuste tõttu erineva kiirusega. Detektorini jõudes saab ergastada neid ultraviolettvalgusega, mille tulemusel hakkavad ühendid helenduma. Sealt edasi saab neid juba hõlpsalt määrata.

Aluseks olev idee ulatub ligi saja aasta taha. Võimekus piisavalt väikese läbimõõdu ja ühesuguste kapilllaaride valmistamiseks tekkis aga alles suhteliselt hiljuti. Selleks ajaks arvati, et kõik tarviliku annab ära teha gaasikromatograafiaga.

"Elektroforees jäi vaeslapse rolli. Gaasikromatograafial on aga omad puudused. Kaaskantavaid seadmeid laborist väljaspoole viies hakkab tulemuste täpsus kannatama. Lisaks kulub proovide ettevalmistamiseks päris palju aega," viitas Saar-Reismaa. Elektroforeesiga sai ta usaldusväärseid tulemusi juba 15 minutiga.

Samal ajal on elektroforees mõnel juhul palju tundlikum, kui seni laialdaselt tunnustatud meetodid. Näiteks uuris Saar-Reismaa, kas aparaadiga saab märgata punase veiniga organismi sattuvat GHB-d. Sõltuvalt sordist leidub seda veinis liitri kohta kuni 24 milligrammi. GHB jälgi oli näha 2–3 klaasi joomise järel. "Positiivset testi sellest ei tule. Selleks piisava koguse veini joomiseks tekivad sul juba teised ja palju tõsisemad probleemid," sõnas doktor.

Prototüüp toimis hästi ka laborist väljaspool. Teadlased käisid kolmel aastal Weekendi muusikafestivalil, kus testiti 110 narkojoobe tunnustega inimest. Kahtlused leidsid kinnitust ligi kolme neljandiku puhul. "Mulle meeldis väga, et inimesed olid vastutulelikud. Kui end teadlasena tutvustasid ja neilt süljeproovi soovisid, olid nõus kõik kohe andma ja keegi ei hakanud vastu," meenutas Saar-Reismaa. Sarnaselt oli positiivselt häälestatud politsei.

Doktoritöö kirjutamiseks kulunud aja jooksul on valminud teinegi narkotestri prototüüp, mis on esimesest oluliselt rohkem automatiseeritum. Kolmekilosest seadmest sai selle tõttu taas ligi 15 kilo kaaluv seadeldis.

"Politseile on tehtud juba koolitusi ja nad on käinud masinaga tutvumas. Üritustele kaasamist tuleb ilmselt veel ette, aga praegu on see ikka rohkem teadus-arendus asi," tõdes Saar-Reismaa. Seadme ametlikuks kasutuselevõtuks tuleb muuta seadusi. Enne seda tuleb narkotester sarnaselt alkomeetritele ametlikult akrediteerida. Siinkohal on komistuskiviks masina ainulaadsus, sest sarnast lahendust kasutavaid seadmeid veel turul pole

Arendustöö narkotesti kasutajasõbralikkuse parandamiseks aga jätkub. Samuti tuleb teha uute ühendite lisanduses täiendavaid selektiivsusuuringuid, et saadavaid tulemusi ei mõjutaks näiteks tavaline kohvi, tee või ravimid.

Tutvu doktoritööga tehnikaülikooli raamatukogu digikogus. Projekt toimus koostöös Politsei- ja Piirivalveametiga ning projekti kaasrahastasid Euroopa Liit Sisejulgeolekufondi kaudu ja Siseministeerium.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: