Mitte päris ilmaennustus...
Kokku selgitavad leitud alleelid inimeste haridustee pikkuse erinevusest umbes 11 protsenti. "Kui ilmaennustus läheb 95 protsenti täppi, siis me ikka kurdame. Me ei saa kunagi selles mõttes üksikisiku tasemel öelda, kas inimene jõuab ülikooli ja selle lõpetab. Kuid me saame kirjeldada polügeense skooriga mingit inimrühma ja teha selle põhjal võib olla kunagi hariduspoliitilisi otsuseid," selgitas uurimuse kaasautor Tõnu Esko, Eesti Geenivaramu asedirektor.

Prooviks arvutas töörühm 4775 ameeriklase geeniskoori ja jagas nad tulemuse põhjal viite gruppi. Kõige kõrgema skoori saanutest lõpetas kolledži 57 protsenti, kõige madalama skooriga inimestest vaid iga kümnes. Sarnaselt jäi ülemises viiendikus istuma kaheksa protsenti õpilastest ja alumises viiendikus peaaegu iga kolmas. Teisalt pidi ka mõni kõrgema geenipotentsiaaliga õppur klassi kordama. Mõni madalamasse viiendikku arvatud õpilane lõpetas aga professorina.

Inimeste elukäik ei ole seega täielikult geenidesse raiutud. Geeniskoori põhjal klassikomplektide moodustamine pole põhjendatud. Samas saab teha selle põhjal Euroopa päritolu lapse haridustee kohta võrreldavalt häid ennustusi, kui võttes aluseks vanemate hariduse või pere sissetuleku. Piltlikult paigutuvad DNA-d sisaldav süljeproov ja klassikalised rahvastikunäitajad vastilmunud uurimuse järel samale pulgale.

Siit tuleb välja töö esimene kasulik väljund. "Sotsiaalteadlased saavad oma uuringutes nüüd inimeste geneetilise taustaga rohkem arvestada. See võimaldab anda täpsema vastuse näiteks küsimusele, kas huviringid ja tasuta koolilõunad soodustavad elus edasi jõudmist," märkis Esko.

Võrdlusena selgitab leibkonna sissetulek haridustee erisustest seitse protsenti ehk vähem kui geenid. Erinevalt geenidest pööratakse aga sissetuleku võimalikule mõjule sellistes analüüsides reeglina tähelepanu.

Peatükk bioloogiaõpikust
Samas oli see mõistetav. Eelmises sarnases töös suutis rahvusvaheline konsortsium, kuhu Esko kuulub, leida ainult 74 haridustee pikkust mõjutavat geenivarianti. Sarnaselt 2016. aastal ilmunud tööle on seotud suur osa nüüd sõelale jäänud alleelidest aju arenguga. Erinevatelt toona leitud variantidest avaldub neist märkimisväärne osa imiku-, mitte juba looteeas.

"Kokku katavad need geenid ja geenipiirkonnad ära kogu neurobioloogia, alates lootelehtede tekkimisest kuni kõige hilisemate etappide ja peenseadistuseni, mis mõjutab neuronite omavahelist suhtlust," selgitas Esko. Kõik see peegeldub omakorda näiteks motoorikas, mäluprotsessides ja reaktsioonikiiruses.

"See on väga hämmastav, kui mõelda, et aastal 2013 polnud teada ühtegi haridustee ja vaimse võimekusega seotud geenivarianti. Nüüd on neid 1271 ehk tegu ülegenoomsete uuringute musternäidisega," lisas vanemteadur. Uuest teadmisest võib tõusta omakorda kasu ajuga seotud haiguste nagu Alzheimeri tõve ja dementsuse tekkepõhjuste mõistmisel.

Ühiskonna peegel
Samas ei tohi Esko sõnul unustada, et hariduse omandamist mõjutavad ka ühiskonnas valitsevad hoiakud. Sarnast uuringut 1920. aastatel tehes oleks leitud, et pikemat aega koolis käimiseks peab leiduma genoomis meessugukromosoom. Nüüd on eelis neil, kelle psühholoogiline profiil sobitub kõige paremini kaassaegsete õpetamisviisidega.

"Praeguses haridusmudelis pead sa olema taltsas, rahuliku loomuga, istuma kaheksa tundi laua taga, alluma õpetaja autoriteedile ja ajama endale pähe tõde, mida kantslist loetakse," laiendas vanemteadur. Teisisõnu, hariduse omandamisel pole olulised vaid mälu, matemaatilised võimed ja mõtlemiskiirus, vaid ka näiteks võime alluda diktaadile ja uudishimulikkus. Veidi teistsuguse hariduse ja teadmiste andmise mudeli korral võiksid pinnale kerkida teistsugused geenialleelid.

Järgmise sammuna plaanib töörühm uurida korraga veel rohkemaid inimesi ja kasvatada valimi suuruse 1,1 miljonilt kolme miljonini. Kui ajalugu end kordab, leitakse selle käigus veel sadu uusi hariduse omandamist mõjutavaid geenivariante. Ent ühel hetkel tuleb lagi ette. "Väga palju bioloogilisi radasid ja funktsioone pole võimalik enam leida. Kõik on juba kaardistatud. Järgmisena pole võimalik leida enam uusi haridusega seotud geene," viitas Esko.

Üksikuid geenivariante ja täheerinevusi võib seevastu otsima jäädagi. Iseasi, kui palju sellest kasu on. Praegu selgitavad isegi suurema mõjuga geenivariandid haridustee kogupikkuse erisustest keskmiselt vaid kolm nädalat. "Võib-olla jõuab ennustusväärtus 20 protsendini, kuid ega see üle selle kunagi ei küündi," sõnas vanemteadur.

Lisaks Tõnu Eskole leiab ajakirjas Nature Genetics ilmunud töö autorite seast Eesti teadlastest veel Lili Milani, Andres Metspalu ja Reedik Mäe.