Mõni on pikem, teine lühem. Üks heledama, teine tumedama nahatooniga. Inimesed on juba leppinud, et see sõltub vähemalt osaliselt inimeste genotüübist. Ettevaatlikumalt saab sama öelda vaimse võimekuse kohta. Hinnanguliselt määravad vanematelt saadud geenid vaimsest võimekusest umbes 50 protsenti. Kindlatele sagedasti kohatavatele geenialleelidele osutamine on aga osutunud probleemsemaks. Metodoloogiliselt vettpidavaid uuringuid lihtsalt nappis.

„Komplekssete tunnuste, nagu pikkuse, vererõhu ja mõne haiguse riski, analüüsist on juba ammu selge, et sagedaste geenialleelide mõju on väga väike. Tegelikult on kõik senised uuringud, kus on uurimise alla võetud kümmekond või heal juhul sadakond indiviidi ja mis väidavad, et geenidel on väga suur mõju, suuresti valepositiivsed. Antud uuringutel pole lihtsalt piisavalt statistilist võimsust,“ nentis Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes ilmunud analüüsi kaasautor ja Eesti Geenivaramu vanemteadur Tõnu Esko.

Sotsiaalteaduste taas kindlamale alusele aitamuseks kutsuti kolme aasta eest kokku Sotsiaalteaduste Geeni Assotsiatsiooni Konsortsium (SSGAC), mis püüab siduda inimeste iseloomujooni ja käitumist geneetiliste teguritega. Ettevõtmise käigus üritatakse fenotüüpe ühtlustada. Lisaks lahendab konsortsium valimi suurusega seonduva probleemi. „Need on kaks põhilist asja, mis on hiljutised avastused võimalikuks teinud,“ lisas Esko.

Uus vaimse võimekuse ja levinud geenialleelide vahelisi seoseid otsinud uuring toetub eelmisel aastal ilmunud õpiedu käsitlenud tööle, mis hõlmas enam kui 126 000 inimest. Töös võeti neist täiendava vaatluse alla 24 000. „See on siiski piisav, kuna 69 uuringus testitavat geenialleeli seostusid haridusteega kõige enam. Kuna osa hariduse omandamisest sõltub nii vaimsest võimekusest, aga ka mitmetest isikuomadustest, siis tegelikult saab kasutada ka lähedase fenotüübi meetodit,“ avas vanemteadur uurimuse statistilise võimsuse tagapõhja.

Kolme sõelale jäänud geenialleeli mõju on üksikult võrreldav 0,3 standardiseeritud intelligentsustesti punktiga. Inimene, kelle genoomist võiks leida kõigist kolmest geenialleelist kaks koopiat, saavutaks testis pelgalt 1,8 punkti võrra kõrgema tulemuse kui inimene, kellel ühtegi vastavat geenialleeli ei ole. Kaks kolmandikku tänapäeval elavatest inimestest saab testi tehes tulemuseks 85-115 punkti.

Nii tuleks kõigi geenitegurite ja vaimse võimekuse vaheliste seoste leidmiseks uurida veel miljoneid inimesi. „Kui geeniskoori vaadata, siis 15 protsendi varieeruvuse hariduses ära kirjeldamiseks oli vaja miljon inimest. Ma arvan, et vaimse võimekuse puhul võiks suurusjärk olla ka vähemalt 250 000 või 500 000. Need numbrid on ikka väga-väga suured. See ei ole nagu pikkus, mis on kõigil olemas ja mida kõik millimeetri pealt peast teavad,“ märkis Esko. Aeganõudev on juba vaimse võimekuse hindamiseks vajalike testide tegemine.

Ent see ei tähenda, et taolistel geeniuuringutel mõtet poleks. „Kasu võiks olla kolmetine. Uurimus tõestab, et vaimse võimekusega seotud geenialleele on võimalik leida ja selleks tuleb olla metodoloogiliselt korrektne. Kui esimesed geenialleelid on teada, siis see võimaldab mingil määral (teha) oletusi bioloogiliste radade kohta, mis vaimse võimekuse kujunemises rolli mängivad. Viimaks oli kõrgem geeniskoor vanemate inimeste seas seotud aeglasemalt hääbuva vaimse võimekusega,“ selgitas vanemteadur.

Haridustee pikkusega seostatud 60 geenialleeli põhjal arvutatud kogumõju oli 9000 inimest hõlmanud alavalimis seotud tugevalt dementsuse puudumise ja mäluga. Nõnda võiks sõelale jäänud geenialleele kasutada pikemas perspektiivis riskigruppi kuuluvate inimeste varajaseks avastamiseks. Ent uurimuse näol on tegu vaid esimese sammuga.

Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.