Miks mõned inimesed lõpetavad kõrgkooli, teised suudavad aga vaevu põhikooliga hakkama saada?

Paljude muude tegurite kõrval mängib õpiedu puhul olulist rolli ka pärilikkus, kuid alles nüüd on teadlased jõudnud nii kaugele, et võivad osutada kindlatele piirkondadele inimgenoomis, mis inimese haridustee edukust mõjutavad.

Aga needki esimesed leitud kolm alleeli suudavad pakkuda seletust vaid väga väikesele osale sellest tervikpildist, mis mõne inimese puhul võib lõppeda kuuenda klassi keskel, teisel aga jõuda edukalt välja doktorikraadini.

Lühendi SSGAC(Social Science Genetic Association Consortium) taha peitunud uus suur rahvusvaheline teadlaste konsortsium püüab leida inimese käitumist, eelistusi või iseloomujooni mõjutavaid geneetilisi tegureid.

Senini on see töö käinud üle kivide ja kändude. Suure vaimustusega alanud töö inimese isiksuseomadusi mõjutavate geenivariantide leidmiseks on toonud kaasa üsna vähe leide ning kui leitud geenivariante on teistes uuringutes püütud üle kontrollida, pole need kinnitust leidnud.

Üksikute geneetiliste markerite mõju on väga väike ning nende avastamiseks on tarvis väga suuri uuritavate rühmi.

Mõne aasta eest asusid erinevate haiguste geneetilist tagapõhja uurivad geeniteadlased sel puhul tegema üle maailma koostööd – appi võeti eri riikides kogutud inimeste geeniandmed, mida tervikpildis analüüsiti.

Nüüd on SSGAC otsustanud sama teha inimese käitumist ja iseloomu puudutavate geenivariantide otsingutel.

Kümme korda suurem

Uuringu esimeses osas vaadeldi 100 000 inimese geeniandmeid. USA, Austraalia ja 13 Euroopa riigi inimeste geeniandmete seas olid uuringus kaasatud ka Eesti Geenivaramu doonorite andmed.

“See on kümme korda suurem uuring, kui ükski teine samas vallas varemtehtu. Varasemad sedalaadi uuringud on tavaliselt vaadelnud 100 kuni 2000, haruharva kuni 10 000 inimese andmeid.” ütles Eesti Geenivaramu teadur Tõnu Esko, üks ajakirjas Science ilmunud artikli autoritest. Tema kõrval on Eestist autorite hulgas veel geenivaramu teadlasi ning Tartu Ülikooli psühholoogid.

Esimese 100 000 inimese peal püüti inimgenoomi rohkem kui kahe miljoni üksiku nukleotiidi polümorfismi hulgast leida selliseid, millel on kindel seos sellega, kui pikaks on kujunenud inimese haridustee. Eri riikide kooliastmete ja haridussüsteemide kõrvutamiseks kasutati ühtset skaalat.

Esimeses osas leitud geenivariandid pandi proovile teises osas – seal olid kasutusel 25 000 geenidoonori andmed, keda uuringu esimeses järgus ei olnud vaadeldud. Teadlasi huvitas, kas leitud variantide efekt kehtib ka nende inimeste puhul.

Siiski on leitud geenivariantide mõju üsna väikene. “Kokku mõjutavad nad koolitee pikkust umbes ühe kuu,” ütles Esko.

Arvude keeles: seni teadaolevad inimese pikkust reguleerivate geenivariandid suudavad ära seletada 0,4 protsenti sellest, millisel määral inimese pikkus varieerub. “See on umbes 2,5 millimeetrit,” ütles Esko.

Haridustee edukust mõjutavate leitud geenivariantide efekt on aga 20 korda veel väiksem – nende seletusvõime on kõigest 0,02 protsenti.

Nii ei maksa Esko sõnul oodata või karta, et juba koolitee algul lüüakse lapsed kahte lehte – heade pärilike õpieeldustega lapsed ühte kooli ja nigelamate eeldustega jäävad teise.

“Nende leitud alleelide võime ennustada, kas inimest saadab haridusteel edu on praktiliselt nullilähedane,” ütles ta.

Väikese mõjuga geeniefektide uurimine ei ole siiski päris mõttetu tegevus – palju väikesi efekte kogupildis võivad omada juba suuremat ennustuslikku jõudu. Kui mõne aasta pärast on geeniuuringutes võimalik korraga uurida miljonit ja rohkemat inimest, siis oleks võimalik geneetiliste eripärade abil seletada juba kuni 15 protsenti sellest, kui edukaks inimene oma haridusteel kujuneb, kirjutab Cornelli ülikooli teadlane Daniel Benjamin artikliga koos levitatud pressimaterjalis. Sealt edasi oleks tema sõnul võimalik juba geneetiliselt mitte nii võimekatele lastele pakkuda koolimineku eel näiteks täiendavaid eelkoolitusvõimalusi, mis võimaldaks neil koolis teistega sammu pidada.