Robert Plomin on üle veerandsaja aasta uurinud, kuidas keskkond ja geenid mõjutavad inimese vaimset võimekust ning täna alanud Geenifoorumil andis ta ülevaate oma valdkonna värskematest uurimistulemustest ning jagas neid ka intervjuus ERR Novaatoriga.

Lähtudes teie ettekandest, siis väidate, et IQ on pärilik, natuke nagu pikkus ja kaal, mis on samuti teatud määral päritavad.

Mitte päris nagu pikkus ja kaal. Inimestele tuleb üllatusena, et pikkuse puhul on vanematelt pärilikult ette määratud umbes 90 protsenti, kaalu puhul umbes 70 protsenti.

Käitumuslike joonte puhul on see näitaja väiksem – nii umbes 40–50 protsenti. Üha enam tuleb uuringute tulemusi, kus tõestatakse, et DNA üksi suudab näidata geenide mõju meie käitumuslikele joontele.

Aga kuidas ikkagi on IQga – on see pärilik?

Jah, IQ on pärilik selles mõttes, et seda näitavad kognitiivsete võimete testid. Inimestevaheliste erinevuste tõttu on see umbes 50 protsenti pärilik. Seega on tegu ühe enim päriliku käitumusliku joonega.

Hiljuti avaldati Nature’s uuring, milles väideti, et geenid määravad ligikaudu 20 protsenti meie haridustee pikkusest. Kuidas on aga ülejäänud 80 protsendiga?

Selles uuringus kõrvutati aastatepikkuse haridusuuringu andmeid geeniinfoga. On üsna tähelepanuväärne, et nad suutsid öelda, et geneetiline mõju on ligikaudu 20 protsenti.

Aga mis oli huvitav ja peamine, millest ma ka täna hommikul rääkisin: meile avanevad sootuks uued võimalused, kui võtta aastatepikkuse haridusuuringu andmed ja kõrvutata neid DNA andmetega, et nii ennustada hariduslikku saavutusvõimet – mitte ainult seda, mitu aastat inimesed koolis käivad.

Ühendkuningriigis tehtud riigieksamitulemuste sooritustulemuste kõrvutamine geeniandmetega näitab suisa 10-protsendilist erinevust laste vahel.

See, mida teie soovitate kõlab nagu personaalne haridus.

Jah, me peame algatama sel teemal arutelu, sest see toimub juba praegu. Kui inimestel kord juba on DNA käes, kasutavad nad seda, et teha geneetika põhjal ennustusi. Me peame rääkima, kuidas seda infot kasulikult rakendada ja kuidas vältida selle kurjasti ärakasutamist.

Ma usun, et saab teha palju head, kui võtta arvesse lapse võimekust koolis õppida. Võtame näiteks lugemisoskuse. Küsimus pole selles, kui head on õpetajad või mida vanemad teevad – suurem osa võimekuse erinevustest laste vahel, näiteks lugemisoskusest, sõltub erinevustest DNAs.

Peame ka vaimse võimekuse osas teadvustama, et lapsed on geneetiliselt erinevad. Ärge süüdistage õpetajaid või lapsevanemaid.

Me peame olema valmis, austama teadmist, et lastel on erinevad geneetilised eeldused. Ja sellest teadmisest lähtuvalt peame olema valmis rohkem panustama, et kehvema võimekusega lapsed õpiksid samuti lugema ja arvutama.

Seega me peaksime iga lapse võimekust mõõtma geenitestiga?

See peaksimegi arutama. See, kuidas te seda küsite, on täpselt see, mille pärast inimesed kõige enam muretsevad – appi! nad hakkavad DNA-testi alusel inimeste võimekust määrama.

Meil on vaja selles osas laiemat avalikku arutelu. Mis selles siis lõpuks nii halba on?!

Praegu on nii, et kui lapsel on koolis raskusi lugema õppimisega, siis kõik teavad, et ta lihtsalt ei õppinud lugema või läheb see tal vaevaliselt.

Samas näiteks kogu meditsiinisüsteem on üles ehitatud probleemi ennustamisele ja võimalikule vältimisele, mitte ootamisele, et probleemist kujuneks tervisehäda.

Ennustada ja ennetada on palju kulutõhusam ja tervikuna tõhusam. Ülekaalulisus, alkoholism, skisofreenia – kui need haigused välja kujunevad, on neid väga raske ravida.

Kui me suudame DNA abil ennustada ja sellega ennetada ka koolis tekkivaid õpiraskusi, näiteks raskusi lugema õppimisel, siis on see täpselt samamoodi tõhusam.

Kas see ei ole natuke nagu tänapäevaste meetoditega loodusliku valiku kujundamine?

Ma ei ütleks, et see on looduslik valik, sest me ju ei tegele n-ö inimeste tõuaretusega. See on laste geneetiliste erinevuste teadvustamine ja sellega tegelemine. Muidugi nende ignoreerimine on samuti üks viis sellega tegeleda ja seda oleme me siiani teinud.

Mina arvan, et me saame DNAs peituvat informatsiooni kasutada hariduse personaliseerimiseks. See võimaldab meil mõista, et üldhariduses ei kehti reegel üks suurus sobib kõigile.

Me peame hakkama mõistma, et lapsed õpivad erinevalt ja neile meeldib õppida erinevaid asju. Selle asemel, et eeldada nagu kõik lapsed oleksid ühesugused, peame tundma õppima nende “isu” ja suhtumist ning kasutama seda teadmist nutikalt ära.

Te olete oma uuringutes väga palju tähelepanu pööranud keskkonna mõjule. Te jagate keskkonnategurid jagatud ja mitte-jagatud keskkonnateguriteks, ning tõite ka oma ettekandes välja, et mitte-jagatud keskkonnategurite osakaal tõuseb elu jooksul märkimisväärselt. Selgitage pisut seda lähenemist.

Me jagame laste erinevused geneetilisteks ja “ülejäänuteks”. Neid viimaseid võib nimetada keskkondlikeks ehk mitte-geneetilisteks teguriteks. Keskkonnategurid jagunevad omakorda kaheks.

Esimene on seotud teistega koos kasvamisega – me nimetame seda jagatud perekondlikuks keskkonnaks. Selleks võib olla näiteks vanemate loodud kasvukeskkond.

Näiteks vanemad loevad lastele ja lapsed õpivad seetõttu paremini või harjuvad rohkem lugema. Seesugust mõju jagavad samas perekonnas kasvavad õed-vennad.

Teisi keskkonnategureid kutsume mitte-jagatuteks. Mida me teame, on see, et jagatud keskkonnategurid mängivad olulist rolli kuni täiskasvanueani. Aga seejärel selle roll langeb. Ja langeb see ilmselt seetõttu, et kui lapsed lahkuvad kodust, on nende käitumine oluliselt vähem sõltuv perekeskkonnast.

Geneetiliste mõjutegurite roll aga hakkab kasvama just kognitiivse võimekuse osas. See võib olla samal põhjusel – inimene valib ise keskkonna, milles edasi areneda, olgu selleks kõrgkooli või eriala valimine. Ja see lähtub juba oluliselt enam geneetilisest soodumusest.

Tartus toimub 16. rahvusvaheline konverents Geenifoorum, kus tutvustatakse uuemaid teadussaavutusi geneetikas, genoomikas ja biomeditsiinis ning kirjeldatakse nende praktikasse rakendamise võimalusi. Konverentsi alapealkiri on "Personaalne genoom - uus tasand genoomikas". Konverentsil käsitlemist leidvate teemade ring on lai ja ulatub personaalsetest genoomidest soolebakterite genoomideni ning käsitleb selle informatsiooni mõju tervisekäitumisele üldisemalt.