Xinyu Dai ja Eduardo Guerras kirjutavad ajakirjas Astrophysical Journal Letters, et on niinimetatud gravitatsioonilist mikroläätse kasutades saanud tõendeid väga paljude planeetide olemasolust galaktikas, mis asub meist tervelt 3,8 miljardi valgusaasta kaugusel.

Tegu ei ole küll sealsete tähtede ümber korralikult tiirutavate kaaslastega, vaid galaktikas tähtedevahelises ruumis omapäi uitavate taevakehadega, millest väikseimad on umbes meie Kuu ja suurimad Jupiteri suurused, ja mis on arvatavasti planeedisüsteemide tormilises tekkeprotsessis oma tähe juurest eemale lennutatud.

Gravitatsiooniline mikrolääts on tekkinud sellest, et meie poolt vaadates galaktika taga asub üliere valgusallikas, kvasar, mille valguskiired galaktika raskusväljas painduvad, nii et teleskoobis on kvasarist näha mitu kujutist.

Nende kujutiste valgus läbib galaktikat aga mitmest paigast ning mitmed lähikonna tähed mõjuvad sellele valgusele veel täiendava gravitatsiooniläätsena. Neis suurendavates kiirtevihkudes on teadlastel võimalik avastada taevakehi, mis ise valgust ei kiirgagi. Ilma seesuguse abistava loodusnähtuseta ei oleks teadlastel lootustki nii kaugest galaktikast planeete avastada.

Tuleb siiski täpsustuseks öelda, et ühtegi üksikplaneeti teadlased sest kaugest galaktikast avastanud ei ole, vaid järeldavad sealt saabunud valguse omaduste järgi, et seal peaks leiduma lausa miljardeid planeedi taolisi kehi.

Tegu on väga tähelepanuväärse avastusega, sest seni on planeete avastatud ju ainult meie oma Linnutee-galaktikast. Veel mõnikümmend aastat tagasi ei teatud ka väljastpoolt Päikesesüsteemi mitte ühtegi planeeti.