"Meil on seitse keskmise suurusega planeeti, millel leidub tõenäoliselt palju vett. Neist kolm asuvad tähe nn kuldkihara piirkonnas. Seega pole raske ette kujutada, et vähemalt mõnede nende planeetide pinnal leidub vedelas olekus vett," märkis uurimuse üks juhtivautoreid Michaël Gillon, Belgias asuva Liege'i ülikooli astronoom.

Astrobioloogid peavad vedelas olekus vee olemasolu üheks elu tekkimise eelduseks. Seetõttu on ka väljavaated süsteemist elu leida Gilloni hinnangul kõrgemad kui varem.

Vedelas olekus vee olemasolu üle spekuleeriti juba 2017. aasta alguses, kui süsteemi planeedirikkus laiemale avalikkusele teatavaks sai. Toona põhinesid oletused planeetide kaugusel tähest ja nende ligikaudsel läbimõõdul. Kehade massi osas polnud teadlased aga kuigi kindlad. Need võisid olla kohati peaaegu kaks korda raskemad või kergemad, kui toona antud parim hinnang.

Täiendavate vaatlustega õnnestus Gillonil ja tema kolleegidel täpsustada nüüd nende massi viis korda. See omakorda võimaldas täpsemalt välja arvutada planeetide tihedus ja saada aimu nende võimalikust sisestruktuurist.

"Uute andmete põhjal on kõigi näol tõepoolest kiviste, mitte näiteks mini-Neptuunide või -Uraanidega. Lenduv materjal, tõenäoliselt vesi moodustab nende massist kuni viis protsenti. See saab viidata paksule atmosfäärile või nende pinnal laiuvatele jääväljadele või ookeanitele," laiendas Amaury Triaud, uurimuse kaasautor ja Birminghami ülikooli astronoom ERR Novaatorile antud intervjuus.

Võrdlusena on vee osakaal Maa massist vaid ligikaudu 0,02 protsenti. Seega võiks esitletud tulemuste kohaselt leiduda mõnel planeedil vett kuni 250 korda rohkem kui Maa ookeanides. "Just see muudabki praegu teoreetikute elu raskeks. Ühelt poolt on tegu justkui Päikesesüsteemi analoogiga, aga vesi paikneb süsteemis kummalistes kohtades," lisas Triaud.

Näiteks TRAPPIST-1e tihedus on Maa omast veidi suurem. Muus osas on tegu aga Maale ühe kõige sarnasema planeediga, mis eales leitud. Selle tiheduse selgitamiseks pole ilmtingimata vett vaja. Samas peab leiduma tähele kõige lähemal asuval planeedil seda Maas ookeanide sisust kuni 250 korda rohkem.

Kõige tõenäolisemalt leidub vedelas olekus vett tähest kauguselt kolmandal ja neljandal planeedil TRAPPIST-1d ja TRAPPIST-1e. Tähele kõigele lähemal asuvaid planeete kütab punane kääbus aga tõenäoliselt piisavalt kuumaks, et see aurustuks. Planeetide TRAPPIST-1f, TRAPPIST-1g ja TRAPPIST-1h pinnatemperatuur on seevastu sedavõrd madal, et vesi nende pinnal külmuks.

Hubble'i kosmoseteleskoobiga kogutud andmete põhjal suudeti ka üheselt välistada, et sellel puudub sarnaselt planeetidega TRAPPIST-1d ja TRAPPIST-1f-ga paks vesinikust koosnev atmosfäär. Tähele kõige lähemal asuva kahe planeedi puhul jõuti samale tulemusel juba varem. Vesinikurikas atmosfäär oleks muutnud need juba eos tuntud elu seaduspärade alusel elukõlbmatuks.

Planeetide lähedusest tähele ei saa aga täielikult mööda vaadata. Võrreldes Maaga tabab neid rohkem röntgen- ja UV-kiirgust ning laetud osakesi. Miljonite aastate möödudes võib see viia planeetide atmosfääri avakosmosesse haihtumiseni. "Kuid ilma atmosfäärita poleks planeedid elukõlbulikud isegi, kui seal vett leidub. Vähemalt on meil nüüd teoreetiline alus, et see võib planeetide ümber olemas olla. Kindla vastuse saame ainult täiendavate vaatlustega," lisas Triaud.

Siinkohal võib kindla vastuse anda plaani järgi 2019. aastal orbiidile lennutatav James Webbi kosmoseteleskoop. Kuna TRAPPIST-1 süsteem asub Maast vaid ligikaudu 40 valgusaasta kaugusel ja Päikesesüsteemiga samal tasandil, avab see võimaluse uurida seda üksikasjalikumalt kui teisi teadaolevaid planeedisüsteeme. Lisaks loodab Gillon kolleegidega uurida, kas süsteemis leidub veel rohkem eksoplaneete ja isgi eksokuid.

"TRAPPIST-1 süsteem on tõstnud ülijahedate kääbustähtede ümber tiirlevate planeetide vastu järsult huvi ja oleme ise nende otsimiseks käima lükkanud juba terve programmi," lisas Gillon.

Süsteemi kirjeldavad uurimused ilmusid Euroopa Lõunaobservatooriumi kodulehel ja ajakirjas Nature Astronomy.