"Uudis imbus välja ja meil jäi ainult üle sellest laiemale avalikkusele teada anda. Enda hinnangul oleme teinud viimase aasta jooksul kõik, et teised võimalikud selgitused välistada. Ent tahaksin ka ise teha veel rohkem vaatlusi, enne kui julgen seda avastuseks nimetada. Erakordne väide nõuab erakordsemat tõestust," rõhutas Alex Teachey, Columbia Ülikooli astronoomiadoktrorant.

Teachey kinnitas kolleegidega kummalise signaali nägemist vastumeelselt juba 2017. aasta keskpaigas. Sellest ajast saadik on nad vaadelnud planeedisüsteemi Kepler-1625 täiendavalt Hubble'i kosmoseteleskoobiga ja analüüsinud põhjalikumalt varem kogutud andmeid. Kui järeldused ka teiste teadlaste kriitikale vastu peavad, on tegu Päikesesüsteemiga võrreldes ühe kõige kummalisema teadaoleva planeedisüsteemiga.

Eriliseks muudab selle suuruselt Jupiteriga võrreldava gaasihiiu ümber tiirleva kuu läbimõõt. Kaaslase suurus sarnaneb Neptuunile. Viimase läbimõõt omakorda on Maast umbes neli korda suurem ja selle mass ületab Maa oma 17 korda. "Laiemat pilti vaadates ei ole see sedavõrd muljetavaldav. (Planeet) Kepler-1625b on sellest veel umbes 70 korda raskem. See vastab enam-vähem Maa ja Kuu massi erinevusele," viitas Teachey. Nii suure kuu olemasolu selgitamisest tõotab saada astonoomidele siiski märkimisväärne väljakutse.

Teachey sõnul ei saa ühtegi tavapäraselt kuude olemasolu selgitamiseks kasutatavat selgitust täielikult kõrvale heita. See võis moodustuda nii planeetide tekkimisel ülejäänud ainest kui ka kokkupõrke tagajärjel planeedi orbiidile paiskunud materjalist. "Teooria ei ole siinkohal väga tugev. Veidi ebatõenäolisemalt võis moodustuda kuu mujal ja selle seejärel kinni püüda planeedi raskusväli," sõnas doktorant. Välistada ei saa ka mõnda täiesti uudset mehhanismi.

Kaaslase olemasolu pidas ta ühesemaks. Planeedi ümber tiirleva keha olemasolule viitavad kaks märki. Esiteks kasvab ja kahaneb planeedisüsteemist Maani jõudva valguse hulk rohkem, kui saaks kirjutada ainult gaasihiiu arvele. Samuti muutub planeedi liikumiskiirus kindlate ajavahemike vältel. Mustrit näeb juhul, kui suure massiga keha raskusväli seda ühel ajahetkel tiirlemisuunas sikutab ja üritab seda teisel ajahetkel tagasi tõmmata. Hubble'i kosmoseteleskoobiga tehtud vaatluste ajal tegi planeet tähe ümber tiiru ennustatust tunni võrra kiiremini.

Ent isegi kui kaaslase olemasolu täiendavate vaatlusega kinnitatakse, ei saa selle põhjal öelda teiste Galaktikas leiduvate kuude kohta midagi põhjapanevat. "Ühtpidi on tegu teadaolevalt alles esimese sedasorti objektiga ehk planeedisüsteemide siseosas ei saa leiduda neid väga palju. Teisalt ütleb meile füüsika ja statistika, et kõigepealt näeme suuremaid objekte ehk suur osa väiksemaid kuid võivad olla mürast eristamatud ja peidus," mõtiskles Teachey. Seega kutsus ta inimesi taas üles suhtuma eksokuude eksistentsi pigem skeptiliselt.

Ulmefännide rõõmustamiseks ja kujutlusvõime ergutamiseks tõi ta siiski välja, et Kepler-1625b tiirleb tähest täpselt nii kaugel, et sellel saaks leiduda vedelas olekus vett ja planeedisüsteemi vanus ulatub kümne miljardi aastani. Nii planeet kui ka kuu koosnevad nende suuruse põhjal aga peaaegu täiesti kindlalt gaasist. "Nii et see ei ole kindlasti asustatav. Võib muidugi pöialt hoida, et leiame ühel päeval ka kivise pinnaga elukõlblikus piirkonnas tiirleva Kuu, millele saaksid mõelda kõik "Avatari" Pandora fännid," lisas astronoom.

Sellest olulisemaks pidas ta teadustööd, miks aitaks paremini uurida tähest miljardite kilomeetrite kaugusel tiirlevaid planeete. "Meil pole varsti enam seda luksust, et saame jälgida sama planeedi tähe eest möödumist kümneid kordi. Tähest kaugemal, näiteks Maaga võrreldaval kaugusel tiirlevate objektide puhul peame suutma ammutada kasulikku infot juba ühest andmepunktist," sõnas Teachey. Sellele temaatikale on pühendatud ka tema peagi valmiv doktoritöö.

Uurimus ilmus ajakirjas Science Advances.