Rahvusvahelise astronoomide rühma avastus oli üsna juhuslik ja kaheti tõlgendatav. Kahjuks ei ole võimalik tulemust üle kontrollida, sest vaatlus põhines meie Galaktikas liikuvate taevakehade ainukordsel soodsal paigutusel. Teadlased tegid vaatlusi Uus-Meremaa ja Tasmaania teleskoopidega ja rakendasid nn gravitatsioonilise mikroläätse meetodit.

See meetod kasutabki ära tähtede juhuslikke kohakuti sattumisi taevasfääril, kui mõne kaugelt paistva tähe eest läheb meie poolt vaadates läbi mõni lähemal liikuv täht. Lähem täht võib seejuures toimida justkui gravitatsioonilise suurendusklaasina, painutades kaugema tähe valguskiiri nii, et see paistab meile mõnda aega eredamana. Mõnikord tiirleb selle lähema tähe ümber ka planeet ja siis võib planeet toimida lisaläätsena, mis kaugema tähe valgust omakorda mõjutab.

Põhimõtteliselt on ka võimalik, et kauge tähe eest läheb läbi hoopis maailmaruumis oma teed kulgev planeet, mis ei tiirlegi ühegi tähe ümber. Ja kui sellel planeedil juhtub olema kaasas kaaslane ehk kuu, siis võib Maalt vaadates aset leida samasugune valgusemäng nagu tähe ja planeedi puhul.

Praegusel juhul väidavad teadlased, et tegu võibki olla selle teise juhtumiga – oma teed kulgeva planeedi ja tema kaaslase läbiminekuga. Kuid sama hästi võis tegu olla ka tähega, aga väga tuhmi tähega, mida ennast ei ole teleskoobis näha ja selle planeediga.

Et teadlastel ei õnnestunud läätsenähtuse kestmise aja jooksul kindlaks määrata läbimineva süsteemi kaugust, siis ei ole meil mingit aimu nende kahe taevakeha massi kohta. Kui massid oleksid teada, siis saaksime paremini oletada, mis laadi kehadega tegu oli. Edaspidi võib aga samasuguseid taevanähtusi veelgi ette tulla ja siis võib juba juhtuda, et saame eksokuu olemasolust ka kindla tõendi.

Seekordsest uuringust kirjutavad Ameerika Ühendriikide Notra Dame'i ülikooli astronoom David Benett ja kaasautorid ajakirjas Astrophysical Journal