Üheks kõige paljulubavamaks viisiks eksoplaneetidelt elu otsimiseks on kaugetest planeedisüsteemidest pärineva valguse analüüsimine. Osa tähevalgusest peab regulaarsete ajavahemike tagant planeedi atmosfääri läbima, mille tulemusena läheb osa sellest kaotsi. Atmosfääri läbinud valguse ja puhta tähevalguse kõrvutamise teel on seeläbi võimalik planeedi atmosfääri ligikaudset keemilist koostist määrata. Juhul kui selles leidub gaase, mis muidu omavahel reageeriksid, peab miski, tõenäoliselt organismide elutegevus, tasakaalu rikkuma.

Astrobioloogid siiani üksmeelele jõudnud, millistest keemilistest ühenditest lähtuma peaks. Üheks kandidaadiks on molekulaarne hapnik – hapnikku tootvate organismide kadumisel kaoks see Maa atmosfäärist oksüdeerumise tõttu kiiresti. Hiljutised tööd on paraku näidanud, et hapnikutase saaks ka eluta tõusta. Seeläbi on lahendusena nähtud kahe keemilise ühendi kombinatsiooni, neist kõige paljutõotavamana on nähtud molekulaarse hapniku ja metaani segu.

Toronto ülikoolis resideeriva astronoomi Hanno Reini töörühma hinnangul ei saaks aga isegi seda kindlaks elu märgiks pidada. Reini hüpoteetilise stsenaariumi kohaselt tiirleks vaba hapnikku sisaldava atmosfääriga planeedi ümber Titani-sarnane kuu, mille atmosfääris leiduks rohkelt erinevaid süsinikuühendeid sh metaani. Tänapäeval teadlaste käsutuses olevate teleskoopide lahutusvõime on analüüsi kohaselt liiga väike, et kuu atmosfääri läbivat valgust planeedi atmosfääri läbivast valgusest eristada.

Nii ei saaks isegi kindlalt elule viitavate signaalide leidmisel täielikult kindel olla, et planeedil leidub tõepoolest elu. Üheks lahenduseks oleks hüpoteetilise kuu otsimine, kuid eksoplaneetide otsimiseks kasutatavad meetodid pole selleks piisavalt tundlikud. Vaatamata pea 1800 eksoplaneedi olemasolu kinnitamisele, on seni leitud märke vaid ühest eksokuust, kuid isegi toonase signaali täpset päritolu pole võimalik kontrollida.

Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.