Need kolm planeeti tiirutavad tähe ümber pealekauba ka nn elukõlblikus tsoonis. Kitsas kaugusvahemikus, kus temperatuur on piisavalt kõrge, et kogu sealne vesi ei jäätuks, aga samas piisavalt madal, et vesi ei aurustuks.

Vince Bourrier Šveitsist Genfi ülikoolist ja ta kolleegid selgitasid välja, kui palju jõuab TRAPPIST-1st pärinevat ultraviolettkiirgust selle planeetideni. Mõte on selles, et kui ultraviolettkiirgust on liiga palju, siis lagundab see kogu vee vesinikuks ja hapnikuks, mis lekivad seejärel atmosfääri ülakihtidest avakosmosesse.

Bourrier ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas The Astronomical Journal, et tähest kaugeimad kolm planeeti, just need, mis asuvad selles nn elukõlblikus vööndis, on tõenäoliselt kaotanud vähem vett kui kolm meie Maa maailmamere täit. Nende hinnangul tähendab see, et neil planeetidel võib olla vett olla siiski säilinud olulises koguses. Oleneb ju paljugi sellest, kui palju seal vett algselt oli ehk teisisõnu ei maksa veel lootust kaotada.