Päikesest vaid mõne parseki kauguselt leiti Maa-suurune eksoplaneet
Maast vaid 11 valgusaasta ehk 3,8 parseki kaugusel asuva tähe Ross 128 ümber tiirleb Maa-suurune planeet, mille pinnalt võiks leida vedelas olekus vett, teatasid Euroopa Lõunaobservatooriumi astronoomid. Ühtlasi on Ross 128 aktiivsuse poolest üks kõige vaiksemaid Päikese lähinaabruses asuvaid tähti. See parandab oluliselt väljavaateid selle pinnalt elu leidmiseks.
Vastleitud eksoplaneet Ross 128b tiirleb oma ematähele 20 korda lähemal kui Maa Päikesele. Sellele vaatamata tabab selle pinda vaid veidi enam kui kolmandiku võrra rohkem tähekiirgust. Sarnaselt enamikule Linnuteel leiduvatele tähtedele on tegu Päikesest tuhmima punase kääbusega. Selle pinnatemperatuur on Päikese omast poole madalam ja 2800 korda tuhmim.
Eelnevates uuringutes on aga leitud, et samal ajal võib olla punaste kääbuste aktiivsus võrdlemisi kõrge. Tähtede pinnal toimuvaid purskeid saadab intensiivne ultraviolett- ja röntgenkiirguse voog, millest piisaks planeetide atmosfääri hävitamiseks ja seega nende pinna steriliseerimiseks. Eelnevalt tehtud vaatluste põhjal on Ross 128 võrreldes teiste lähikonna tähtedega võrdlemisi vaikne. See muudabki uue leiu oluliseks.
Planeedi olemasolu kinnitamiseks kasutati radiaalkiiruse meetodit. Sõltuvalt sellest, kas planeet tõmbas tähte oma raskusväljaga Maa suunas või sellest eemale, muutus tähe poolt kiiratav valgus seda Maal registreerides sinakamaks või punakamaks. Vaatluste käigus leiti, et eksoplaneet teeb tähe ümber tiiru iga 9,9 päevaga. Sõltuvalt kasutatavast mudelist jääb Ross 128 b temperatuur -60°C– 20°C vahele. Planeedi mass ületab Maa oma 1,35–2 korda
Hetkel kulub Ross 128 süsteemist lähtuva valguse Maani jõudmiseks ligikaudu 11 aastat. Teadlaste arvutuste kohaselt asub see astronoomilises mõttes aga pelgalt 79 000 aasta pärast Maale lähemal kui Proxima b. Hetkel asub viimane Maast 4,2 valgusaasta kaugusel.
Viimati sattus Ross 128 uudistesse selle aasta mais. Astronoomid registreerisid toona Arecibo raadioteleskoobiga korrapäraseid signaale, mis näisid lähtuvat täpselt tähe suunast. Täiendavate vaatluste käigus selgus, et tegu polnud ilmselt tulnukate, vaid Maa geostatsionaarsel orbiidil tiirleva satelliidiga.
Teadlased loodavad, et järgmise põlvkonna teleskoopidega saab välja selgitada, kas planeeti ümbritseb atmosfäär. Selle koostis, näiteks vaba hapniku olemasolu, oleks üks elule viitav märk.
Planeeti kirjeldav uurimus ilmub ajakirjas Astronomy & Astrophysics.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
