Viimase paarikümne aasta jooksul on avastatud enam kui 3600 Päikesesüsteemist väljaspool asuvat planeeti. Neist omakorda loetakse potentsiaalselt elukõlbulikuks vaid 52. Planeedid tiirlevad tähest täpselt nii kaugel, et nende pinnal võib leiduda vedelas olekus vett. Nende elukõlbulikkuse põhjalikum hindamine on olnud aga äärmiselt raske. Teadlastel on võimalik analüüsida küll eksoplaneetide atmosfääri läbivat tähevalgust, kuid kiviste väikeplaneetide sarnasel viisil uurimiseks ei ole teadlastel piisavalt tundlikke teleskoope.

Meetodit ei saa rakendada isegi Maast tühise 4,2 valgusaasta kaugusel asuva tähe Proxima Centauri ümber tiirleva Maa-suuruse Proxima b uurimiseks. Planeet ei möödu Maa suhtes oma tähe eest. Seega peavad astronoomid leppima arvutimudelitega, millesse on põimitud võimalikult palju reaalelulisi komponente. Värskes töös võtsid Exeteri ülikooli astrofüüsikud eesotsas Nathan Mayne'iga aluseks kõige üksikasjalikuma Maa kliimat kirjeldava numbrilise mudeli. Muu hulgas võtab see arvesse polaaralasid katva jääkatte ja taimestiku ulatust.

Proxima Centauri b'st parema pildi saamiseks piirdus töörühm vaid lihtsamate kliimat kujundavate nähtuste, nagu näiteks soojuse levimisega atmosfääris ja sademete hulgaga. Mudelis asendati Maa ja Päikese orbiiti ja teisi omadusi Proxima b ja selle ematähe vastavate näitajatega. Kuna planeedi täpne atmosfääri koostis on teadmata, uurisid teadlased nii stsenaariumit, kus meenutas see Maa oma, kui ka varianti, kus koosnes see pea täielikult lämmastikust.

Sarnaselt eelnevate pealiskaudsemate analüüside tulemusele jõudis töörühm järeldusele, et tõenäoliselt leidub Proxima b pinnal vedelas olekus vett. Seda nii juhul, kui pidevalt on tähe poole suunatud planeedi üks külg, kui ka siis, kui planeet pöörleb iga kahe tähe tehtud tiiru kohta ümber kolm korda. Umbes viisil, nagu teeb seda Päikesesüsteemis Merkuur.

Esimesel juhul painaksid mudeli kohaselt planeedi ühte külge pidevalt tugevad tormid ja vihmahood. Täht kütaks pidevalt planeedi ühe poolkera ookeane. Tõusvast niiskest õhust moodustuvad pilvemassiivid vabaneksid jahtudes oma laadungist samal poolkeral. Tähepoolsel küljel oleks keskmine õhutemperatuur veidi üle 16 °C, varjupoolel aga isegi kuni -130 °C.

Teise stsenaariumi korral oleks keskmine õhutemperatuur planeedi mõlemal poolkera ekvaatorilähedastes piirkondades üle 10 °C. Ka sademed jaotuksid planeedil ühtlasemalt.

Samuti leidis töörühm uuringute käigus kinnitust, et planeedil poleks kohta mitmel Maal hästi mõistetavatel kliimaprotsessidel. Näiteks ei kiirendaks planeedi jahtumist liustike laienemine. Lõviosa Proxima Centauri kiiratavast valgusest moodustab infrapunakiirgus. Suurematel lainepikkustel peegeldavad liustikud tagasi kosmosesse aga vaid umbes kümnendiku sellele langevast tähekiirgust – kuus korda vähem kui nähtava valguse lainepikkustel. Teisisõnu ei avaldaks jääkatte albeedo planeedi temperatuurile sedavõrd suurt mõju.

Mayne nendib, et tööd kimbutavad veel mitmed määramatused. Näiteks võiks tulemusi oluliselt mõjuda planeedi orbiidi kalle ja atmosfääri olemasolu. Eelnevate analüüside kohaselt oleks planeedi keskmine pinnatemperatuur umbes -40 °C. Sellegipoolest peab töörühm julgustavaks märgiks, et planeet oleks elukõlbulik varem arvatust erinevamate tingimuste korral.

Uurimus ilmus ajakirjas Astronomy and Astrophysics.