Gravitatsioon ei tunne piire. On paratamatu, et ikka ja jälle heidetakse mõni planeet taevakehade omavaheliste vastastikmõjude mõjul süsteemist eriti sageli pärast selle tekkimist kaugemale ilmaruumi. Kuni viimase paari kümnendini on taoliste juhtumite sagedust hinnata üritanud tööd olnud aga suuresti vaid teoreetilised. Vaatlustehnika areng võimaldab tähtede vahelistele hulkuritele viitavaid märke täheldada üha sagedamini ka otseselt.

Nii järeldati näiteks 2011. aasta töös, et planeedisüsteemist välja paisatud Jupiterile sarnanevaid planeete leidub ilmaruumis sama palju kui Linnuteel tähti ehk sadu miljardeid. Ent hiljuti Varssavi ülikooli observatooriumi teadlaste sulest ilmunud töö viitab, et tegu on siiski haruldasemate nähtustega.Hulkuvate planeetide otsimiseks kasutati gravitatsioonilise mikroläätse nähtust. Autor: J. Skowron/Varssavi ülikooli observatoorium

Przemek Mróz kasutas hulkuvate planeetide otsimiseks gravitatsioonilise mikroläätse nähtust. Massiga kehad, näiteks planeedid, painutavad ruumi ennast. Seeläbi muutub ka ruumis levivate valguskiirte teekond. Kauged tähed paistavad ennustatust eredamana. Kokku haaras analüüs 2600 taolist aastatel 2011–2015 aset leidnud juhtumit. Seda on 2011. aastal palju kõneainet leidnud tööst enam kui 2000 võrra rohkem.

Ülilühikest aega väldanud tähtede ereduse kasvu ja languse põhjal järeldasid astronoomid, et Jupiteriga võrreldavaid hulkureid leidub Linnuteel vähemalt neli korda vähem kui tähti. Vaatluste käigus täheldati ka paari sündmust, mis kestsid vaid pool päeva. Arvestades, et üksikuna võib millegi sellise üleüldse pildile püüdmist võib pidada millekski äärmiselt harukordseks, peab leiduma väiksemaid planeete lihtsalt äärmiselt palju.

Suuruselt Maaga võrreldavaid või sellest paar korda suuremaid planeete võiks leiduda tähtede vahel töörühma hinnangul seega isegi umbes neli korda rohkem kui tähti, hinnanguliselt 200– 800 miljardit. Debatt taoliste planeetide elukõlbulikkuse üle on aga alles käimas.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.