Kümne sekundi vältel ületas Proxima Centauri eredus Päikese oma selle kõige võimsamate pursete ajal ligikaudu kümme korda. Olgugi, et tegu on Päikesest väiksema kääbustähega. Uurimuse juhtivautorid Meredith MacGregor ja Alycia Weinberger Carnegie'i institutsioonist viitasid seejuures, et jälgisid tähte kokku vaid kümme tundi. Teisisõnu oli tegu haruldase kokkusattumusega või pole 2017. aasta märtsis lahvatanud purskes midagi ebatavalist.

Viimase võimalus seab kahtluse alla selle elukõlblikkuse. Pidevad võrreldava tugevusega tähepursked rööviksid miljonite ja miljardite aastate jooksul planeedilt atmosfääri. Sellel omakorda oleks planeedile steriliseeriv mõju. Avakosmosesse kaoks ka potentsiaalselt selle pinnal leiduv vesi. Proxima b asub tähest vaid seitsme miljoni kilomeetri kaugusel ehk enam kui kümme korda lähemal kui Merkuur Päikesele.

Eelnevates analüüsides on peetud oma mõõtmete poolest Maale sarnanevat planeeti Proxima b üheks kõige paljulubavamaks paigaks, kust otsida maavälist elu. Sõltuvalt kasutatavatest kliimat ja planeedi ehitust kirjeldavatest mudelitest on oletatud, et selle pinda katab osaliselt või täielikult veeookean. Teisalt on juba varasemad uuringud näidanud, et planeeti tabav röntgenkiirte voog on Maa kogetavast hinnanguliselt 400 korda tihedam.

Proxima Centauri süsteemi uurimisel tehtavatel järeldustel on laiaulatuslikum mõju. Punased kääbused moodustavad kõigist Maa lähiümbruses asuvatest tähtedest enam kui 76 protsenti.

Uurimus ilmus ajakirjas Astrophysical Journal Letters.