Lühike vastus sellele on, et internetis hääletamine ei muuda valimisi tingimata vähem sotsiaalseks. Vähemalt mitte leibkondade siseselt, tõdevad ajakirjas Plos One avaldatud uuringus Tartu ülikooli teadurid Taavi Unt, Mihkel Solvak ja Kristjan Vassil. 

Arvatakse, et hääletussedeli valimiskasti laskmise asemele veebis e-hääletamine teeb valimisprotsessist järjekordse ning vähetähtsa “osuta ja klõpsa” online-rutiini ning suure tõenäosusega vähendab see kodaniku kohusetunnet ja nii-öelda isoleerib valijat. Kuid Unt, Solvak ja Vassil peavad seda Eesti valijate logiandmete uurimise järel õigustamata hirmuks. 

Nad leidsid 2013–2015 aastal e-hääletanud inimeste logisid uurides huvitavaid perekondlikke hääletamismustriteid ja tugevaid tõendeid selle kohta, et eestimaalased kipuvad internetis koos kaaslasega hääletades hääletusprotsessi teineteisega jagama.

Ligi 45 protsendil juhtudest, kus kaks e-hääletajat kasutasid sama IP-aadressi, laekusid hääled üksteisele väga lähestikku, mahtudes 10 minuti piiridesse. Üldse defineerisid uurijad kooshääletajateks 7-8 protsenti kõigist e-hääletajatest.

“Ootuspäraselt esines kõige enam samaealisest mehest ja naisest koosnevaid paare,“ ütles matemaatilise statistika doktorandist nooremteadur Taavi Unt.

Ta lisas, et kahekaupa armastavad hääletada ka suure vanusevahega naised ning suure vanusevahega naine ja mees. “See viitab, et vanemad hääletavad sageli koos oma täisealise lapsega.”

Hääle saladus on valija vastutus

“Kui arvesse võtta ka valmiskiirust, näeme, et kahekesi hääletades antakse teine hääl oluliselt kiiremini kui esimene: teisena hääletajad hääletavad keskmiselt 37 kuni 45 sekundit kiiremini kui esimesena hääle andnud. See osutab väga selgelt sellele, et paaris hääletajad teevad ka hääletusotsuseid ühiselt,” selgitas doktorant Unt. 

Logiandmetest tuleb välja veel üks huvitav tõsiasi: neil juhtudel, kus paarid koos hääletatavad, annab sagedamini esimesena hääle mees ja teisena naine. Selline muster kehtis 58 protsendil kõigist erisoost koos hääletanud paaride puhul. 

Uurijad järeldavad, et elektroonilised hääletusvõimalused ei tee valimisi vähem sotsiaalsemaks, kuid muudab hääletusetoimingu saladusnõude valikuliseks. 

Niisiis, valimiste kolimisega avalikust valimispunktist isiklikku arvutisse kandub hääle salajasuse tagamise vastutus suuremal määral valijale. See tähendab, et elektrooniliseks hääletuseks turvalise ja salajase niinimetatud virtuaalse valmiskabiini valimine on valija vastutus ning sõltub eelkõige tema isiklikust tahtest. Sama kehtib ka valimisotsuse tegemise kohta. 

“Elektrooniliste valimiste korraldaja saab pakkuda vaid turvalist veebilahendust, kuid tal pole võimalik kontrollida kas valija selle turvalisust ka rakendab. Samuti pole võimalik kontrollida viisi, kuidas indiviid hääle lõpuks annab.”

Kuid Tartu ülikooli teadurid ei arva, et hääletamisega seotud saladusnõude muutumine valikuliseks oleks seotud üksnes elektrooniliste valimiste levikuga vaid nimetavad seda pigem üldiseks ajastu märgiks. Seda kinnitavad üha sagenevad sotsiaalmeedia postitused täidetud hääletussedelitest ja avalikud arutelud isiklike valimisotsuste üle. 

Lõpetuseks tõdevad poliitika uurijad, et perekondlike mustrite esinemine e-hääletuse puhul ühtib sellega, mida on teada ka paberhääletuse kohta. Ka sel puhul on erinevates riikides erinevatel aegadel täheldatud, et perekonnad hääletavad koos ja valimistel osalemine on sotsiaalne tegevus. 

Taavi Unt. Autor: Tartu ülikool

Kas tead?

• Eesti oli esimene riik maailmas, kus toimusid ja toimuvad ka praegu üleriigilised e-valimised.
• Esimest korda, sai Eestis riiklikel valimistel e-hääletada 2005. aastal, mil toimus kohalike omavalitsuste valimine. Viimased e-valimised toimusid Eestis 2015. aastal, mil iga kolmas hääletaja oli e-hääletaja. 
• Eesti e-valimiste lahendus imiteerib traditsioonilist posti teel hääletamisel kasutatavat kahe ümbrikuga süsteemi. 
• 2013–2015 aastal oli e-valimistel hääle andmise mediaankiirus 1:21–1:36 minutit. 
• Logiandmed, mida tutvustatud uuringu koostajad kasutasid, sisaldasid e-hääletaja sugu ja vanust, hääletamiseks kasutatus seadme anonümiseeritud IP-aadressi ja selle operatsioonisüsteemi ning kahte ajamarkerit – esimene neist märkis aega, mil e-hääletaja oli enda identiteedi tõestanud ning avanud kandidaatide nimekirja ja teine märkis aega, kui e-hääletaja oli oma valiku kinnitanud. Uurijatel puudus igasugune info e-hääle sisu ja e-hääletajate isiku kohta.