Vassili teadustöö on põhiliselt olnud seotud internetihääletusega nii Eestis kui ka väljaspool, kus e-hääletamist on asutud rakendama. Täna esitleb Vassil e-Estonia esitluskeskuses koos kolleegi, tehnoloogiauuringute vanemteaduri Mihkel Solvakuga viimase kümne aasta vältel tehtud uuringute tulemusi, mis on kokku võetud raamatus "E-voting in Estonia: Technological Diffusion and Other Developments Over Ten Years (2005-2015)"

Poliitikahuvilistele Eesti inimestele on valijakompass tuttav juba 2011. aastal toimunud riigikogu valimistelt kui virtuaalne tööriist, mis aitab poliitilisel maastikul orienteeruda ja leida selgemalt välja joonistatud maailmavaateliste ja poliitiliste seisukohtade seast omaenda vaadetele kõige lähedasemad erakonnad.

Kristjan Vassil, kas Sind võib pidada üheks valijakompassi formaadi maaletoojaks?

Kompass kui selline ei ole maailmas uudne. Sattusin selle teema juurde doktoriõppe ajal Euroopa ülikooli instituudis Firenzes 2007. aastal, kui alustasin e-valimiste teemalise doktoritööga. Minu juhendaja Alexander Trechsel kaasas mind 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimiste eel loodud elektroonilise platvormi EU Profiler loomisse selleks, et positsioneerida Eesti erakonnad. Valimiste järel toimus üleeuroopaline küsitlus, mille käigus uuriti vastajatelt muuhulgas ka seda, kas nad kasutasid valimiste ajal EU Profiler'it oma vaadete määratlemiseks või mitte. Lõpuks kirjutasingi töö e-hääletuse asemel valijakompassidest ja nende mõjust poliitilisele käitumisele.

Ka 2014. aastal loodi Euroopa Parlamendi valimisteks rahvusvaheline liikmesriikides kasutatav mõõdik EU and I, mis võimaldas kodanikel võrrelda oma vaateid koduriigi parteide, aga ka ligi 250 poliitilise partei vaadetega üle terve Euroopa.

Kuidas üks niisugune kompass õigupoolest töötab?

Tarkvaraliselt on kompassi tehniline lahendus väga lihtne ja kergesti järele tehtav, millest annab tunnistust ka asjaolu, et mitmetes riikides on samaaegselt töös konkureerivate (meedia)institutsioonide kompassid. Keeruliseks teeb asja meeskonna kokkusaamine, kes tunneb lokaalset poliitilist konteksti ja oskab sisendiks olevat kvalitatiivset infot – meedias ilmunud tekstid, poliitikute avalikud esinemised, erakondade poliitilised platvormid ja muu seesugune – tõlgendada ja kvantifitseerida. Kompassis kasutatav väljund on arvnäitaja, mis peab olema usaldusväärses sisulises vastavuses dokumentidega, mida analüüsitakse.

Oleme oma kompassi analüüsimise protokolli hoidnud väga avatuna, mis tähendab, et lisaks meeskonna tehtud tekstianalüüsile oleme ka erakondadel lasknud end poliitilisel maastikul ise positsioneerida. Seda siiski eeldusel, et nende määratlust tõendab või toetab mõni avalikult viidatav dokument. Siit tuleneb ka osaliselt põhjus, miks me ei ole väga väikeseid parteisid kompassi kaasanud. Nende seisukohtadest ei ole sageli avalikust inforuumist võimalik leida asjakohaseid dokumente, mis hõlmaksid seisukohti kõigis põhilistes valdkondades: sotsiaal-, maksu-, haridus- ning kaitsepoliitikas ja nii edasi. Teine välistamise kriteerium on tõenäosus saada parlamendikoht.

Ometigi on, vähemalt Eesti poliitilisest maastikust rääkides, olnud mitmeid uusi üllatajaid nagu näiteks Roheliste erakond 2007. aastal, kelle edule aitas kaasa rahulolematuse ja protestimeelsuse suhteliselt kõrge nivoo ühiskonnas. Kas on põhjendatud, et parteid peaksid väiksuse tõttu kõrvale jääma, rääkimata üksikkandidaatidest, kes mõnel juhul on osutunud valimistel vägagi edukaks?

Rohelistel oli suur tõenäosus parlamenti pääseda, neil oli ka korralik programm ja nende paiknemist poliitilisel maastikul oli võimalik selgelt identifitseerida. Nii et Rohelised on kompassis sees.

Kui rääkida veel sellest, mis on valijakompassi funktsioon, siis mulle meenub siinkohal tuttav, kes oli suhteliselt pikka aega olnud poliitiliselt angažeeritud, kuulus parempoolsesse erakonda, kandideeris erinevatel valimistel ja nii edasi. Valijakompassi kasutama hakates leidis ta ühtäkki, et on sisimas pigem sotsiaaldemokraat. Esimesel korral tegi avastus talle nalja, kuid mida valimised edasi, seda enam süvenes lõhe poliitilises sättumuses. Asi lõppes sellega, et ta astus erakonnast välja ja lõpetas oma endise erakonna toetamise valimistel. Minu meelest joonistab see lugu kenasti välja asjaolu, et sageli ei vali inimesed maailmavaadet, vaid lähtuvad mingitest muudest kriteeriumidest. Valijakompass seevastu pakib asjakohase info emotsioonitult lahti, eristades ideed konkreetsetest persoonidest ja neile omasest (juhtumis)stiilist, mis muul juhul tunnetuslikul tasandil ikka kuidagi assotsieerub. Kuidas kommenteerid?

Siin tuleb välja tuua kaks aspekti, milles saab tugineda empiirilistele uuringutele. Kuulen sagedasti väidet, et inimesed valivad poliitiliste teemade asemel mingite väliste tegurite põhjal, kuid lähemal uurimisel selgub, et vähemalt pooled Eesti valijatest hääletavad siiski oma maailmavaateliste eelistuste kohaselt. Karmeli Kütt, riigiteaduste instituudi magistrant uuris oma töös seda fenomeni detailselt ja kasutas 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimiste andmeid. Eesmärk oli mõõta valimiskäitumise ratsionaalsust, ja seda mitte enesehinnangu põhjal, vaid tuginedes andmetele, mis selgusid inimese kohta valijakompassi kasutamisel. Ta näitas veenvalt, kui paljudel juhtudel kattub inimese tegelik valijakäitumine tema maailmavaateliste eelistustega. Selgus, et pooled valijatest hääletavad ratsionaalselt nende erakondade poolt, kelle vaated nende omadega hästi kattuvad. Tulemuste põhjal ei saa aga väita, et ülejäänud 50 protsenti toimiksid ebaratsionaalselt. Nende puhul väljendub ratsionaalsus teistsugustes asjades.

Teine küsimus on valijakompassi mõju. Kompass teeb ainult seda, milleks see on disainitud ehk harutab lahti info, mida inimesed enamasti omal algatusel ei loe ega üksipulgi uuri. Ja ma ei süüdista neid selles mitte üks raas. Kompassi ülesanne on aga pakkuda otseteed – kontsentreeritud ja kiiret viisi ammendava ülevaate saamiseks selle asemel, et töötada läbi suur hulk materjali. Iseasi on, kas valimisotsuse tegemisel seda arvesse võetakse.

Antud olukorda ilmestavadki näited inimestest, kes räägivad, et kompassi alusel on nende vaadetele kõige lähemal näiteks Keskerakond, samal ajal on nad kaugel sellest, et pooldada Keskerakonna või selle kriminaliseeritud juhtpoliitikute valitsemisstiili. Vastupidi! Nii et erakonna poliitilise profiili kui sellisega võib neil olla palju ühist, kuid nad ei kujuta end siiski ette valimistel Keskerakonna poolt hääletamas. Siinkohal arvan, et kui Keskerakond vabaneks rehepaplikust seltskonnast, oleks parteil väga suur potentsiaal saada uusi hääli, sest platvorm peegeldab üsna hästi sotsiaalselt vastutustundlike ja ka noorte inimeste huve.

Kokkuvõtlikult öeldes on väga tähtis teha vahet maailmavaatelisel eelistusel ja valimisotsusel. Valijakompass toob välja selle, kui paljusid inimene võiks eelistada. Hääletamisel aga võtab ta arvesse nii kokkusobivust erakondade vaadetega kui ka seda, kas erakondade juhtimisstiil on talle vastuvõetav või mitte.

Selle kõige taustal võib samuti küsida, kuidas on võimalik, et Eestis on tervelt kaks kümnendit järjest võimul parempoolsed jõud ning ei ole toimunud mingisugust liikumist või vahetust. Kui vestlen neil teemadel akadeemiliste kolleegidega Skandinaavia maadest, imestatakse antud nähtuse üle. Vahetus on vajalik, et ei tekiks stagnatsiooni ja võõrandumist. Siiski näeme, kuidas sotsiaal-majanduslikult nõrgemal positsioonil olevad ühiskonnagrupid, keda näiteks Reformierakonna platvorm ei ole varasematel perioodidel eriti silmas pidanud, ikka ja jälle valivad poliitikat, mis nende huve olulisel määral esindanud pole. Kui, siis ehk alles viimastel aastatel on asutud programmis ka sotsiaalsemat poolt välja tooma.

Alates 2011. aasta valimistest on Reformierakond olnud mõõdukalt tsentristlik, võimalik et ka juba varem, aga see on hetk, kus me oleme seda mõõtnud. Aga tõsi on, et nende poolt on tõenäoliselt hääletanud inimgrupid, kes saaksid suuremat kasu sotside või mõne teise erakonna poliitikast, kuid et mul selle kohta kindlaid andmeid ei ole, on väidet keeruline tõestada.

Valijakompassi hüve seisneb aga selles, et ta riietab erakonnad piltlikult öeldes lahti ja näitab, millised need tegelikult on. Näiteks joonistus selgelt välja, et Reformierakond ei ole sugugi kõigis küsimustes nii liberaalne, mõnedes aspektides osutusid sotsid tunduvalt liberaalsemaks. Lisaks tuleb arvesse võtta asjaolu, et pikalt võimul olnud partei puhul tekibki the catch-all party sündroom (kõikehõlmatavuse sündroom – S.O.), mis väljendub selles, et kaetavad teemad programmis ei saa paikneda jäigalt poliitilise skaala vasemal või paremal tiival. Vastavalt sellele, mida soovitakse parasjagu saavutada, valitakse ka retoorika.

(Allikas: washingtonpost.com)

Räägime lähemalt USA valijatele disainitud kompassist Societly.com. Milliste kanalite kaudu see levib ja kas algatus on seotud ka teadustööga?

Societly.com on nüüdseks integreeritud väljaannete Washington Post, Huffington Post ja telekanali Fox News Channel internetikeskkonda (eelmisel aastal saavutati esimene kokkulepe Fox News'iga, koostöö on laienenud käesoleval aastal – S.O.).

Ameerika projekt ei ole rangelt võttes akadeemilise iseloomuga, kuigi me genereerime sealt andmestikku, mida analüüsida. Seega olid eelnimetatud rahvusvahelised (akadeemilised) projektid väga head erinevate võimaluste katsetamiseks. USA projekti akadeemiline eesmärk aga seisneb võimaluses uurida valijakompasside mõju, ainult et selle uurimiseks ei piisa kirjeldavatest andmetest, mida kasutajad enda kohta avaldavad. Sellele vaatamata saame kompassi kasutada erinevates eksperimentides, mis pakub omakorda head alusmaterjali tudengitetöödeks põhjus-tagajärg seoste leidmisel ja valimiskäitumise uurimisel.

Societly.com tutvustusest jäi silma, et meeskond on võtnud ülesandeks tõmmata kodanikud, valijad ja poliitikud ühisesse diskussiooni. Kuidas seda tegelikkuses saavutada?

Missioon on kaugelevaatav eesmärkide kogum. Seda küsimust oskavad paremini lahti seletada mõned teised meeskonnaliikmed. Mina isiklikult vaatan asja tehnokraatlikust vaatevinklist.

Üldisemalt rääkides võib öelda, et USA presidendivalimiste protsess ja poliitiline süsteem on tõenäoliselt üks keerulisemaid maailmas ning valimisi iseloomustab pidevalt käimas olev kampaania. Sellest hoolimata olen kindel, et meie kompass aitab ka antud süsteemis inimeste ja otsustuskogude jaoks asju palju selgemaks muuta. Ainuüksi praeguses faasis pakub platvorm kodanikele läbipaistvat ja lihtsasti võrreldavat informatsiooni ning hõlbustab valikute langetamist.

Tulevikus tahame kompassile lisada mitmeid interaktiivseid rakendusi, mis suudaksid virtuaalselt koondada sarnaste huvide ja eelistustega inimesi veel efektiivsemalt ja viia neid otsesemasse dialoogi kandidaatidega, kes nende huve esindavad. Sel moel lõikame vahelt ära hulga institutsionaalset müra.

Mil moel?

Kui tekib uus viis kogukonnademokraatia rakendamiseks ja kodanike hääle kuuldavaks tegemiseks poliitilistes ja valitsusringkondades. Näiteks Eestis ei takistaks miski tehnoloogiliselt mobiliseerimast mingisugust hulka inimesi, kes jagavad ühist seisukohta näiteks mõnes linnaruumi puudutavas küsimuses, olgu selleks siis tänavavalgustus, Tartu kesklinnas Emajõe ümbruses laiutavad pimedate parkide asendamine büroo- ja elamispindadega, või mõni muu elukeskkonda parandav või arendav punkt.

Valijakompassi kasutajate nõusolekul ja teadmisel saaksime kasutada asukohapõhiseid andmeid ja kaardistada üsna täpselt, kus teatud seiskohti ja eelistusi jagavad inimesed paiknevad. Pädevus selliseks interdistsiplinaarsuseks on juba täna Eestis väga heal tasemel olemas. Küsimus on pigem selles, millal leitakse viis kokku tulemiseks ja piloodi katsetamiseks.

Iseasi on, kui meeleldi inimesed enesekohast infot jagavad.

Geolokatsiooni avaldamises ei ole tänapäeval midagi erilist võrreldes Facebook'i või Instragram'iga, mille kasutajad loovutavad enda kohta midagi vastu saamata tunduvalt tundlikumat informatsiooni, mida müüakse edasi näiteks reklaamipartneritele. Need on vabadused ja võimalused, mida iga inimene peab enda seisukohalt hindama.

Kuidas erakonnad on valijakompassi suhtunud?

Euroopas on valijakompass ennast juba institutsionaliseerunud. Kui erakonnad oma valimisprogramme kirjutavad, siis nad on juba sunnitud mõtlema kriteeriumidele, mille kompass on kehtestanud.

Anekdootlik seik oli Saksamaal kohalike väikeste erakondadega, kes 2009. aastal kirjutasid kogu oma programmi ümber EU Profiler'i 30 seisukoha. Teisest küljest kaebas üks teine väikepartei, kellel puudus igasugune šanss parlamenti pääseda, meid kohtusse selle eest, et jätsime nad kompassist välja.

Millega asi lõppes?

Nad võtsid hagi tagasi. Meie põhimõtted kompassi koostades olid väga selgelt välja öeldud, nii et sel vaidlusel ei olnud suurt mõtet.

Milline on Eesti erakondade tagasiside?

Valjuhäälset kiitust ei ole küll kuulnud, aga tänaseks on valijakompass end juba sel määral institutsionaliseerunud, et erakonnad vastavad meie seisukohtadele, vaidlevad, kus võimalik, aga selle vajalikkust ei vaidlustata.

Oluline on, et me teeme seda ülikooli kaudu eraldiseisva teadus- ja arendusprojektina ning et meediakoostöö toimub avalik-õigusliku meediaorganisatsiooniga. Meil ei ole Eestis teisi meediapartnereid, kuigi kommertskanalid on pakkumisi teinud. Nende põhjal sai ka kiiresti selgeks, et kommertskanalites upuks kompass reklaami sisse lihtsalt ära ja muutuks vähemärgatavaks kastikeseks.

USA projekti puhul ei ole kommertskanaleid välditud?

Ameerikas ei ole üleriigilisel tasemel võimalik arvestatavate meediapartneriteta meietaolisel seltskonnal mitte midagi teha.

Umbes nagu filmimaailmas ilma korraliku turunduseta?

Täpselt. Meie USA meeskonnal eesotsas Societly.com'i direktori Garrett Tayloriga on aga väga selge arusaam sealsetest oludest ja sellest, mida tuleb teha kompassi levitamiseks. Selleks kulub ka päris palju erakapitali raha. Näiteks Fox News osutus paindlikuks ja efektiivseks koostööpartneriks tänu tehnilise meeskonna professionaalsusele.

Milline on Societly.com'i kasutamisstatistika?

Praegu on kompassil 368 000 profileeritud kasutajat, aga kulminatsioon saabub valimiste protsessis siiski alles sügisel, vastu oktoobrit.

Tahaksin esitada paar küsimust ka teadusalase töö kohta. Oled palju aega pühendanud internetihääletuse uurimisele. Kuidas Sa e-valimistesse suhtud?

Positiivselt. See on üks võimalikest hääletamise viisidest. Ja mida rohkem neid on, seda mugavam on valimistel osaleda.

Kuidas aga vastad kriitikale, mida e-hääletuse läbipaistvuse ja privaatsuse suunal tehakse?

Läbipaistvuse kohta käiv kriitika ütleb, et protsess ei ole otsast lõpuni verifitseeritav end-to-end. See tähendab, kas häält, mis läheb kasti, täpselt nii ka loetakse. Täna oleme olukorras, kus valija verifitseerib oma hääle, et see on sellisena kasti läinud. Sealt edasi usaldan institutsiooni. Muide, Vabariigi Valimiskomisjon koos aktsiaselts Cyberneticaga on pidevalt uuendamas meie e-hääletuse süsteemi ja mitmed turvalisust suurendavad lahendused on töös ja suure tõenäosusega rakenduvad järgmisteks valimisteks. E-hääletus pole selline asi, et saab valmis ja rohkem me seda ei puutu. See on protsess, kus tehniline võimekus peab alati olema sammu ees või vähemasti samas taktis tehnoloogia arenguga.


Kui rääkida üldisemalt, siis jääb mulje, et Eestis ollakse väga sisse võetud kõigist e- ja i-rakendustest, ja seda võrdlemisi kriitikavabalt. Kohati tundub, et ühekorraga püütakse vabaneda kõigist traditsioonilistest lahendustest. Selle käigus võib aga juhtuda, et osad ühiskonnaliikmed kukuvad n-ö mängust välja, sest ei suuda muutustega kiirendatud tempos kaasa minna. Siinjuures on küsimus inimeste sotsiaalsetes ressurssides laiemalt, mida ei anna taandada üksnes tehnoloogilisteks oskusteks või muuks taoliseks.

Olen e-lahenduste suhtes positiivne. Mõistagi tuleb kriitiliste aspektide ja vigade kõrvaldamisega tegeleda ja tegeletaksegi. Aga leian, et riigil, mis on maavarade poolest vaene ja millel puudub hea idee, kuidas oma majandust ümber struktureerida, ei olegi muud varianti, kui panustada inseneridele ja tarkvaraarendusele. Olen täiesti veendunud, et me peame tegutsema kiiresti ja muretsema riskikohtade üle hiljem. Meil peab olema julgust võtta riske ja ebaõnnestuda. Alaline planeerimine, riskide kaardistamine ja tagajärgede peale mõtlemine on oluline küll, aga ei soodusta innovatsiooni mitte millimeetritki. E-residentsus on selles mõttes hea näide – täna on Eesti rahvusvahelises plaanis digitaalse autentimise turuliider, aga see ei ole garanteeritud ja võib kohe-kohe muutuda. Kui me oleks siin tegelenud kaardistamise ja planeerimisega, ei oleks meil sellist konkurentsieelist nagu praegu.

Nii et selles mõttes olen ma küll paadunud kriitikavaba e-optimist, sest kogu kriitiline mõtlemine ja innovatsiooni pidurdamine tehakse niigi ära seadusandliku raamistiku, rahvusvahelise poliitilise ning vana maailma kultuurinormide poolt. On vaja aru saada, et maailm meie ümber on muutumas, sest tehnoloogiline innovatsioon peab sellest ees käima. Nii näiteks näeme juba täna protsesse, mis tõsiselt seavad kahtluse alla piiridega rahvusriigi ärimudeli ning näeme, kuidas valitsused ja riigid konkureerivad inimeste pärast, mitte vastupidi. Eesti jaoks on see väga soodne keskkond ning nii riik kui ka Eesti tehnoloogia startup'id on juba tõestanud, et suudavad innovatsiooni juhtida.

Tulles tagasi valimiste uurimise juurde, siis Sa oled tegelenud ka isiksuseomaduste mõjuga valimiskäitumisele. Oleks huvitav teada, mis inimeste käitumist valimissituatsioonis mõjutab ja miks?

Koos isiksuse- ja sotsiaalpsühholoogia professori Anu Realoga oleme kirjutanud artikli käsikirja, mida ei ole küll veel avaldatud, aga mis käsitleb seda, kuidas "suur viisik" (avatus, meelekindlus, ekstravertsus, sotsiaalsus, neurootilisus) mõjutab inimeste osalemist valimistel ja otsust osaleda e-valimistel. Uuringust näeme, et üks olulisimaid tegureid on meelekindlus. See tähendab, et mida meelekindlam inimene on, seda suurema tõenäosusega ta valimistel osaleb. Aga see ei kehti tingimata olukorra kohta, kus peab valima tavapärase ja e-hääletuse vahel. Sellisel juhul on määrav indikaator hoopis avatus uutele kogemustele. Mitme tunnuse koosmõju tuli välja nooremate valijate puhul, kelle seast meelekindlamad eelistasid hääletada interneti teel.

Kas pole ootuspärane, et nooremad inimesed, kes on uued tehnoloogiad ja lahendused kiiremini omaks võtnud ning nende kasutamises oskuslikumad, moodustavad ka e-hääletajate seas lõviosa?

Sellele väitele võiks läheneda nii, et kui inimene on niikuinii valdavalt digitehnoloogiate ja -teenuste kasutaja, siis on ta suurema tõenäosusega ka e-hääletaja.

Oleme seda ka eraldi uurinud ja eraldanud empiiriliselt mingi teenuse kasutamise – olgu tegu siis e-hääletuse, valijakompassi või millegi muuga – mõjust, mida see avaldab. Kasutuse puhul on asi selge: sa kas kasutad või ei kasuta mingit vahendit või teenust. Mõju on midagi muud. Näiteks e-hääletuse kontekstis seisneb küsimus mõjust hoopis selles, kas inimene oleks e-hääletuse võimaluse puudumisel jäänud valimistelt üldse kõrvale või oleks siiski osalenud traditsioonilisel moel. Kui selgub, et ta osales valimistel tänu e-hääletuse võimalusele, siis selles väljendub selgelt ka elektroonilise hääletamise formaadi mõju.

Neid kahte komponenti modelleerides oleme leidnud, et paradoksaalsel kombel on mõju kõige tõenäolisemate e-hääletajate seas tegelikult kõige väiksem. Ja siinkohal ei ole tegu tingimata noortega, vaid ressursside ja arvutikasutusoskusega inimestega. Samal ajal on e-valimiste mõju jällegi kõige suurem n-ö ebatõenäoliste kasutajate seas. See tähendab näiteks vanemaealisi, ka Keskerakonna poolt hääletavaid inimesi ja nii edasi. Nimetame antud nähtust oma uurimuses "pudelikaelaks", mis seletab, miks valimisaktiivsuses ei toimu suurt muutust.

Mida sellest siis järeldada?

Seda, et kasutamist ja mõju ei tohi ühte patta panna, need on erinevad väljundid.
E-valimiste teemal jätkates, kirjutan just artiklit sellest, kas elektrooniliselt hääletajate ring on Eestis aja jooksul muutunud mitmekesisemaks. Kogutud andmed näitavad, et kui esimesel kolmel valimiste perioodil alates 2005. aastast oli e-hääletajate profiil enam-vähem ettearvatav, siis alates neljandast valimisperioodist e-hääletajaid seniste tunnuste põhjal enam kirjeldada ei saa. Nende ring on muutunud sedavõrd mitmekesiseks. Nii ei olegi täna enam võimalik rääkida "tüüpilistest e-hääletajatest" rahvastikus, selge profiil on hägustunud. Võib väita, et e-hääletate hulgas esineb täpselt sama suure tõenäosusega nii 18- kui ka 80-aastaseid kodanikke, rääkimata linna- ja maaelanikest või ükskõik, millise valimistel esindatud erakonna toetajatest.

Kuidas läheb e-valimistel mujal maailmas?

Üks mu käsilolevaid uurimisprojekte tegeleb just innovaatiliste valimistehnoloogiate kasutamisega võrdlevalt Eestis, Norras, Šveitsis ja Kanadas. See on esimene omasugune võrdlev analüüs, mille sarnast ei ole varem tehtud. Andmed on kogutud ja analüüsitulemused saavad valmis kevadeks.

Milliste tasandite valimisi Sa omavahel võrdled?

Teistest riikidest on kohalike valimiste andmed. Norra võimaldas 2011 e-hääletust kümnel omavalitsusel proovida, Šveitsis on kasutatud e-hääletust erinevatel valimistel ja referendumitel 2003., 2007. ja 2011. aastal.

Kas andmed on sel juhul üldse võrreldavad?

Rangelt võttes ei ole, aga võrdlus ongi keeruline juba ainuüksi riikide erinevuse tõttu. Kuidas üldse võrrelda Kanadat oma heterogeensuses, kus e-hääletus ei ole saadaval üle riigi ning kus see pole juriidiliselt siduv Norra pilootprojektiga või omakorda Eestiga, kus e-valimisi on üleriigiliselt korraldatud juba kaheksa korda järjest? Olukord ei ole metodoloogilises plaanis ideaalne, aga need on praeguse seisuga üldse ainsad olemasolevad andmed, mida uurida. Analüüsiprotsessis saame muidugi kasutada erinevaid statistilisi võtteid, mis loovad eeldused võrdlusmomentide tekkimiseks.

Mida selle uuringu käigus loodad välja selgitada?

Tahaksin näha, kas e-hääletuse kasutusele võtmine käib sama mehhanismi mööda nagu Eestis. Ja kui käib, siis on see hea arengukoht. Paljudes riikides jäetakse e-hääletuse arendamine pooleli, sest see tundub liialt eksklusiivne ja ainult konkreetsele seltskonnale suunatud olevat. Tahaksin saada selgust küsimuses, kas ka mujal muutub kasutajate ringkond näiteks kolme valimiste perioodi jooksul üha laiapõhjalisemaks või mitte. Kui see nii on, saab asuda n-ö järgmise peatüki juurde ja rääkida tehnilistest eeldustest, milles Eestil on väga suur potentsiaal tänu digi-ID ja x-tee ekspordivõimekusele.

Kokkuvõttes võib öelda, et meie üks peamisi hetkel välja arendatavaid uurimissuundi ongi e-riigi tekkeks vajalikest eeldustest arusaamine ning Eesti e-riigi majanduslike, poliitiliste ja sotsiaalsete mõjude hindamine.

Valijakompassi täitmiseks kliki siia või mine veebiaadressile https://euandi2019.eui.eu/survey/ee/valijakompass2023.html.