Täna tutvustavad Tartu ülikooli politoloogid Kristjan Vassil ja Mihkel Solvak riigikogu konverentsisaalis uuringuid, mis kinnitavad, et e-valimised on kümne aastaga end Eestis tõestanud. Uuringud kinnitavad, et erinevad elanikerühmad on valimiste uudse tehnoloogilise lahenduse omaks võtnud.

Esimest korda said eestlased e-hääletada 2005. aasta sügisel valides kohaliku omavalitsuse volikogu. Need vähesed, kes toona e-hääletamise võimalust kasutasid, olid enamasti keskealised kõrgelt haritud jõukad Eesti mehed.

Samamoodi võis kirjeldada veel ka 2007. aasta kevadel riigikogu ja 2009. aasta suvel Euroopa Parlamendi valimistel digitaalselt hääle andnud inimesi. Levis kriitika, et e-hääletus on eliidi mänguasi, võitjate hääletamise viis. "Tekkis võlts mulje, et see valimisviis toob teatud erakondadele rohkem kasu kui teistele," rääkis Tartu ülikooli võrdleva poliitika õppetooli teadur Mihkel Solvak.

Tema ja TÜ politoloog Kristjan Vassili kogutud andmed aga kinnitavad, et sellised hirmud olid alusetud. "E-valijad olid küll spetsiifiline seltskond, aga see ei kallutanud tulemusi ühegi erakonna kasuks ega kahjuks. Lihtsalt osa, näiteks Reformierakonna valijaid vahetasid valimise viisi," kõneles Solvak. "Nad läheksid sama erakonda valima ka ilma selle võimaluseta, aga kuna see võimalus on neile antud, siis nad kasutavad seda."

Solvaku sõnul on uuringute üks huvitavamaid tulemusi sees, et kui kolmel esimesel korral suutsid nad e-valijat sotsio-demograafiliste tunnuste abil väga täpselt kirjeldada (ennustused olid täpsed 80 protsenti juhtudest – toim), siis alates 2009. aasta kohaliku omavalitsuse valimistest nad seda enam teha ei saa.

"E-valimised on läinud massidesse ja meil kadus väga järsku ära võimekus statistiliselt ennustada, kes on e-valija. Täna võime öelda, et tüüpilist e-valijat ei ole enam olemas. Sõltumata valija soost, sissetulekust, haridusest, rahvusest ja isegi arvutikasutamise oskusest, on kõigil valijatel sama suur tõenäosus olla ka e-valija," rääkis Solvak.

Kuna valija profiili järgi pole teadlastel enam võimalik ennustada, kes valib veebis ja kes annab oma hääle paberil, leiti kahe grupi eristamiseks teine võimalus. Selleks on valimisjaoskonna kaugus valija kodust.

Eestis paiknevad valimisjaoskonnad tihedalt – umbes 70 protsenti valijatest kulub kodust valimisjaoskonda jalutamiseks pool tundi või vähem. Kui politoloogid püüdsid valimisjaoskonna kauguse põhjal ennustada, kas inimene osaleb valimistel või mitte, siis ei andnud see tulemust. Ent nad näevad, et valmisjaoskonda jõudmiseks kuluv aeg mõjutab e-valijaid.

"Kui inimene elab valmisjaoskonnast juba poole tunni kaugusel, siis on tal suurem tõenäosus e-hääletada kui paberil hääletada," sõnas Solvak. Tema sõnul kasutavad e-hääletust suurema tõenäosusega ka need inimesed, kes elavad valimisjaoskonnast nelja minutilise jalutuskäigu kaugusel kui need, kellel kulub jaoskonda jõudmiseks kaks minutit.

Veel üks huvitav järeldus, milleni politoloogid jõudsid: teadmine, et e-häält on võimalik verifitseerida suurendab valijate usaldust selle uudse tehnoloogia vastu rohkem kui selle võimaluse kasutamine. "Vaid väga vähesed verifitseerivad oma hääle, ent ainuüksi teadmine, et on olemas võimalus kontrollida, kas e-hääl läks valimistel arvesse just sellisena, nagu valija seda tahtis, loob usaldust," rääkis teadur Mihkel Solvak.