Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi uuema saksakeelse kirjanduse ja kirjandusteooria dotsent Aigi Heero teab rääkida, et David Gallus, kes tegutses siinmail 17. sajandi esimesel poolel Tallinna kantori ning Tallinna gümnaasiumi muusikaõpetajana, oli värvikas isiksus Eesti hariduse ajaloos.

Mõni aeg enne oma surma aastal 1659 tähendas Gallus üles kõik enda elu olulisimad sündmused. Tema käsikirjalise autobiograafiaga on võimalik tutvuda Tallinna linnaarhiivis.

Läbi isikliku perspektiivi jutustab Gallus värvikalt oma tööst ja tegemistest varajase 17. sajandi Tallinnas. See annab põnevat ja väärtuslikku infot toonase elukorralduse kohta.

Oma ülestähenduste mahukaimas osas räägib Gallus tööst Tallinna gümnaasiumis. Selles peatükis kirjeldab ta ka üpris otsesõnu oma tööalaseid probleeme ning võtab Tallinna gümnaasiumi kui õppeasustust ja töökohta kõvasti kritiseerida.

Laias laastus pälvivad siinkohal Galluse kriitikat kolm suuremat teemat:

Esiteks madal, tegelikule tööpanusele mittevastav palk, mis jäeti vahel ka üldse välja maksmata.

Teiseks korralike õppevahendite puudumine – vahel pidi Gallus oma isikliku, niigi napi raha eest noote ning õpikuid muretsema.

Kolmandaks ning kõige määravamaks rahulolematuse põhjuseks oli aga äärmiselt mitte-motiveeriv tööõhustik – töötajate ebavõrdne kohtlemine, ent hullemgi veel, kolleegide omavaheline kius ja tagarääkimine. Gallus kirjeldas ennast „öökullina vareste keskel“, tundes end ilmselt abitu ja üksijäetuna oma missiooni elluviimisel.

„Kas me võiksime öelda, et nelisada aastat hiljem on missioonitundega eesti õpetaja probleemid palju muutunud?“ küsib Aigi Heero.

Õpetaja tasu pole kõige väiksem, ent mitte ka nii suur, et õpetajakoolituse erialadele väga suur konkurss tekiks. Õpikute kättesaadavus on tänu trükipressi töö odavnemisele kättesaadavamaks muutunud.

Ent laiemat arutelu tahaks Galluse kõige tähtsam küsimus – milline õhkkond valitseb meie õppeasutustes? „Küllap on see kooliti väga erinev. Mõelgem siis koos, mis põhjustab negatiivset õhustikku meie haridusasutustes ja kuidas luua meie koolides sõbralik, toetav ja loominguline tööatmosfäär.“

Galluse saksakeelse käsikirjaga tegeleb Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi teadusprojekt, mida juhib Aigi Heero. Tema uurimisrühm on võtnud vaatluse alla kõige varasemad Eestis loodud autobiograafilised tekstid 16.-18. sajandist (näiteks päevikud, kirjad, reisikirjad, juhuluule).