Koolielu 19. sajandil – polegi nii erinev tänapäevast? ({{commentsTotal}})

Kevade
Kevade

On 18. jaanuar 1911. aastal. Vene tsaaririigi koolidesse tulevad loendajad. Üle loetakse kõik õpilased, õpetajad, klassiruumid, õpikud. Uuritakse, kui palju lapsi langeb koolist välja – ärge üllatuge, toonane koolist väljalangevus oli oluliselt suurem kui tänapäeval, pigem lõpetas kooli väiksem osa õpilastest.

Näiteks pannakse kirja ka see, kui palju on ühel lapsel koolis ruumi ning milline on akende ja põranda suhe. Viimane, muide, annab aimu sellest kui palju on klassiruumis valgust. Huvitav on ehk teada, et õigeusklike koolide klassiruumid on toona valgusküllasemad kui luterlike koolide omad.

Praeguseks on selle 1911. aasta loenduse andmed üks ülevaatlikum statistiline ülevaade hariduselust 20. sajandi alguses. Tartu ülikooli kirikuloo vanemteadur Irina Paert lisas sellele statistilisele uuringule veel suure hulga arhiivimaterjale, et panna kokku kild ajaloost – milline oli siinse rahva haridustee iseseisvuse saavutamisele eelnenud poolsajandil.

Milline oli koolielu Balti kubermangudes, Eestis?

Praegu, 2016/17. õppeaastal, on Eestis 535 kooli, millest tosin on riigigümnaasiumid. Aga rändame tagasi ülemöödunud sajandi keskpaika – kui palju oli koole ja millised nad olid?

Nagu teame, annab keiser Nikolai I 1846. aasta 26. jaanuaril korralduse asutada Liivimaa kubermangu igasse vasttekkinud õigeusukogudusse kihelkonnakool.

Koolide eesmärgid on peamiselt kiriklikud: kasvatada lapsi õigeusus. Siiski tekivad küladesse enne kihelkonnakoole ja vahel isegi enne kogudusi abikoolid. Nii näiteks avatakse Saaremaal Laimjala koguduses 1846. aastal kaks kooli, kuid Laimjala kogudus registreeritakse ametlikult alles 1848. aastal, pühakoda saab püsti alles 1873. aastal.

Sarnase näite leiab Viljandi praostkonnast Suislepa kogudusest, kus enne kihelkonnakooli asutamist 11. novembril 1880 jõutakse asutada kaks abikooli, vastavalt 1. oktoobril 1861 ja 15. novembril 1879. See näitab, et abikoolide asutamisega tehti mõnel pool algust varemgi kui kihelkonnakoolide loomisega. Võib oletada, et esimestes õigeusukoolides õpetasid õigeusku pöördunud koolmeistrid.

Lõuna-Eestis on õigeusukoolid juba 1840. aastate keskpaigast paljude laste peaaegu ainus võimalus algharidust saada. Neid koole kutsutakse „vene usu koolideks“.

Koolid jagunevadki abikoolideks ja kihelkonnakoolideks. Abikoolis on üldjuhul õpetaja, kihelkonnakool on aga juba kraadi võrra kangem: umbes sama moodi nagu praegu kohalik külakool ning riigigümnaasium. Kui abikoolis on tavaliselt üks õpetaja, seegi mõni kord õpetajaametis rohkem seepärast, et kroonuaega lühendada, siis kihelkonnakoolis on lisaks pastorile veel köster ning palgatud õpetajad.

Saab õppida erinevaid keeli ja õppeainete valikki on laiem. Umbes sama moodi nagu tänapäeva koolides õppesuundadega – maakoolides valikuid vähem, riigigümnaasiumides rohkem.

Millal läheb laps kooli ja kui kaua ta seal käib?

Ühe-klassilistes õigeusu-kihelkonnakoolides käivad lapsed koolis neli aastat, kaheklassilistes viis aastat. Abikoolides käivad lapsed tavaliselt kolm talve. 1870. aastal vastu võetud seaduse järgi peavad lapsed kooli minema 10-aastaselt. Pärast 1880. aastat hakatakse kooliiga langetama.

Õppeaasta kestab 1. novembrist kuni 1. aprillini. Jõuluvaheaeg algab millalgi ajavahemikul 19.–22. detsembril ja kestab 19. jaanuarini.

Küllalt sarnane praegustele koolidele, kus iga kool määrab, millal on vaheaeg, oli olukord ka toona.

Õppetöö alguse ja lõpu määrab iga kool ise, isegi samas kihelkonnas võib õppeaasta kestus kooliti üks-kaks nädalat erineda. Kooliaasta alguse ja lõpu määravad tavaliselt karjalaskeaja algus ja lõpp, mis sõltuvad ilmastikuoludest. Siiski algab mõnes kihelkonnakoolis, näiteks Kuressaare Vennasteseltsi koolis, õppetöö juba suve lõpul. Seal jõuavad õpilased omandada rohkem materjali kui külakoolides.

Aga mida ja mitu tundi nädalas õpitakse?

Aga kui laps ei saagi kooli minna…

Tänapäeval on raske ette kujutada, et mõni laps võib jääda ilma alghariduseta ega oska lugeda-kirjutada. Siiski on olnud aegu, mil lastevanemate nõusse saamine lapse kooli andmiseks on olnud raske ülesanne.

19. sajandi lõpu vaeste taluperede lapsed, ka tüdrukud, osalevad majapidamises sellega, et teenivad võõraste juures karjastena, mistõttu kooli jõuavad nad alles pärast karjalaskeaja lõppu. Paljud pidid hoolitsema väikeste õdede-vendade eest. Kehvikpered ei ole sageli võimelised oma lapsi koolis käimiseks riiete ja toiduga varustama.

Vanemate koolisuhtumine muutub aga pärast 1885/1886. õppeaastat, mil  võetakse käibele väeteenistussoodustused. Õigeusu-kihelkonnakoolide kasvandikud saavad eksamitulemuste alusel õiguse teenida lühemat aega. Kihelkonnakooli lõpetamise järel võib saada abikooli õpetaja koha. Edukas õppimine algkoolis avab teisigi võimalusi. Üks olulisemaid on võimalus minna õppima Riia Vaimulikku Seminari, kus küll koolitatakse eeskätt vaimulikke, kuid mis avab uksed ülikooli - peamiselt Tartusse või Peterburi.

Koolivalik – põhimõtteline küsimus?

Võiks arvata, et kui enamik koole on ühe või teise usuvoolu koolid, siis peavad lapsevanemad seisma küllaltki põhimõttelise valiku ees: kas panna võsuke õigeusu või luteri kooli? Kuigi tänapäeval sõltub näiteks kristlike erakoolide puhul see sageli vanemate usulistest vaadetest või erakooli eelistamisest, siis sel ajal on valiku taga sootuks pragmaatilisem põhjus.

Kuivõrd õigeusukoole rahastab 19. sajandil tsaaririik, mõistagi eesmärgiga levitada vene keelt ja kultuuri, saavad õigeusu koolid ka riigilt toetust. Lapsevanemate jaoks tähendab see, et õigeusukoolid on odavamad. Seega üks valikukriteerium on õppemaks ning õigeusu kooli kasuks räägib soodsus.

Lihtsalt öeldes: 19. sajandi lõpul ei ole koolivalik ainult usuküsimus.

Kuid õigeusukoole eelistab osa vanematest teiselgi põhjusel. Sealsed karistused on leebemad kui luterlikes koolides.

Irina Paert selgitab, et koolis karistamise teema oli ühiskonnas sama aktuaalne kui praegugi. Õpilaste kirja pandud mälestustes tuleb tihti ette just karistustest kirjutamist. “Õpilastel oli oma eneseväärikus - nad ei võtnud karistamist kui normi. Neis oli teatud ootus koolihariduse suhtes, et peaks õpetaja lapsi kohtlema austuse ja väärikusega,” räägib Paert.

1860. aastatel hakkavad Euroopas ja Venemaal levima pedagoogika alusteadmised, milles karistamist peetakse halvaks. Eeldatakse, et õpilased on õpetaja suhtes aupaklikud.

Õpetajad satuvad kitsikusse

Pärast 1890. aastaid ei pea Pühim Valitsev Sinod, kes seni on tasunud õigeusukoolide õpetajate palga, piirkonna õigeusuhariduse arengut enam riigipoliitika prioriteediks. Üldkohustusliku alghariduse kehtestamise ja luteri usu koolide rahvaharidusministeeriumi alluvusse üleminekuga satuvad Eesti ja Läti õigeusukoolid ainelisse kitsikusse.

Paljud koolid rendivad endiselt õppetööks kõlbmatuid ruume, paljud õpetajad, iseäranis abikooliõpetajad, saavad üsna väikest palka; 40–100 rubla aastas. Seetõttu on nad sunnitud koolitundidest vabal ajal muu tööga lisa teenima.

Mõtlemapanev sarnasus praegusega on seegi, et toona viib koolide konkurents selleni, et seminariharidusega õpetajad ei jää tööle õigeusukoolidesse, vaid siirduvad gümnaasiumidesse või ministeeriumikoolidesse, kus palgad kõrgemad.

Milline on õpetajate igapäev maarahva haritlaskonna tärkamise ajal, saab lugeda artikliseeria järgmisest osast.

Irina Paerdi teaduslikku uurimistööd “Altar ja klassituba: õigeusu koolid Balti provintsides 1870-1914” on rahastanud Eesti Teadusagentuur personaalse uurimistoetusega, teisisõnu on see töö valminud maksumaksja toel.



Pole veel sugugi selge, kuidas keeldu jõustama hakatakse.

Tehnikauudised: inimene 2.0 ja rasedusvastane mobiilirakendus

Visioon "Inimene 2.0" pole enam ulme: riskikapitalistid soovivad tõsta inimaju võimekust kiipidega ning päästedroonid päästavad inimesi murdlainetest. Samas tuleb uusi võimalusi kasutada teadlikult ning mõista, et erinevaid nutirakendusi ja infokanaleid tuleb kasutada kaine mõistusega.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: