"Maailmas on praegu piirkondi, kus on reovee puhastamisega väga suured probleemid ja ka Eestis on selliseid probleemkohti, mis vajaksid parandamist," nentis Tenson saates "Ökoskoop". Professor märkis, et kuigi veereostusest rääkides mõeldakse enamasti prügile või silmnähtavatele õlilaikudele, leidub vees mitmeid ohte, mis pole palja silmaga näha.

"Need on inimkonnaga ajaloos pidevalt kaasas käinud. Üheks paremini teadaolevaks nähtamatuks reostuseks olid vanas Rooma riigis kasutatud pliitorud, kust plii joogiveega inimeste kehasse jõudis," tõi Tenson näite. Metalli kasutati agaralt kuni 1970. ja 1980. aastateni, kuni kroonilise pliimürgistuse mõjud täpsemalt dokumenteeritud said ning järeldused regulatsioonidesse jõudsid.

Sarnaselt osutusid ootamatuks reostusallikaks samuti heas usus laialselt kasutuselevõetud rasestumisvastased vahendid. Sünteetilised hormoonid jõuavad inimkehast reovette ja sealt edasi veekogudesse.

Selgus, et inimese hormoonid mõjutavad ka kalade arengut. "Kalad muutusid kõik emasteks ja populatsioonid surid välja. Selline väikeses kontsentratsioonis inimese farmatseutiline ühend põhjustas väga suure keskkonnakatastroofi," kirjeldas Tenson.

Ravimijäägid ja nähtamatu oht

Tanel Tenson ise tegeleb oma teadustöös antibiootikumidele resistentsete bakteritega. "Nakkusi on palju ja baktereid on palju. Näeme, kuidas pidevalt toimub evolutsioon, kus bakter muteerub. Need bakterivariandid, millele antibiootikum enam ei mõju, saavad eelise. Antibiootikumiresistentsus on pidevalt kasvanud ja see on kindlasti suureks probleemiks," selgitas professor.

Tenson tõi seejuures välja, et koguseliselt kasutatakse enamikku antibiootikume hoopis loomakasvatuses. Sealt jõuavad nii antibiootikumijäägid kui resistentsed nakkustekitajad keskkonda.

"Eesti randade olukorda vaadates võib tulla see üllatusena, aga Eesti pinnavee mikrobioloogiline reostus on võrreldes Euroopa Liidu riikidega (suur). Oleme tagantpoolt teisel kohal. Neid baktereid, resistentsust jõuab sinna keskkonda küll ja need nakkustekitajad jõuavad ju keskkonna kaudu ka inimesele tagasi, nii et see on meile kohe otsene probleem," hoiatas ta. 

Hinnang põhineb Euroopa keskkonnaameti iga-aastasel aruandel, milles võetakse luubi alla suplusvee mikrobioloogilised näitajad. Suurepärase veekvaliteediga supluskohtade osakaalult oli Eesti 2024. aastal 61,5 protsendiga tabelis eelviimasel kohal. Euroopa Liidu riikidest oli tagapool ainult Poola 58,1 protsendiga.

Mikrobioloogiliselt saastunud ehk halva kvaliteediga suplusvee osakaalult oli Eesti 4,6 protsendiga Euroopa Liidu riikide seas absoluutselt viimasel kohal. Samas on Eestis ametlikke supluskohti sedavõrd vähe, et olukorrast võib sünge pildi maalida juba mõni üksik murelaps, näiteks Stroomi rand või Anne kanal.

Tenson nentis siinkohal, et Eesti reoveepuhastuse süsteemid ei suuda veel sedalaadi reostust välja filtreerida. "Meie reoveepuhastus on põhiliselt ette nähtud selleks, et ära hoida veekogude eutrofeerumine, mis on olnud ka väga suureks probleemiks. [...} Seda me oleme tahtnud ära hoida. Samas võivad patogeenid meil reoveepuhasti põhimõtteliselt läbida. Sama suur probleem on ravimijäägid," rääkis Tenson.

"Lihtne on küsida, et tehke siis midagi rohkemat selle reoveepuhastusega, aga need lisasõlmed, mis sinna panna, on tegelikult väga kallid. Ühest küljest kallid, kuid ka keskkonna mõttes jällegi energiamahukad. Peame leidma sellised optimaalsed lahendused, mida seal kasutada," jätkas professor. 

Euroopa regioonis tervikuna on reoveepuhastuses järgmisi etappe ulatuslikumalt kasutusele võetud tema sõnul vaid kahes riigis. "Üks nendest on Küpros, kus on see probleem, et magevett lihtsalt ei ole ja seda tuleb võtta taaskasutusse, kas siis põllul või inimese pesuveena," kirjeldas Tenson.

Šveitsis avastati ravimijääkide lademed ilusates mägijärvedes. Kuna osa ravimijääke võib veekogu põhja kontsentreeruda, ei pruugi need aja jooksul lahjeneda. "Šveitslased olid ka siis ühed esimesed, kes otsustasid, et me peame seda reovett paremini puhastama," lisas ta.

Uued puhastusetapid hakkavad Euroopa Liidu regulatsioonides muutuma kõigepealt soovituslikuks ja siis kohustuslikuks. "Järgmise 15-20 aasta jooksul me peaksime kiiresti selles suunas edasi liikuma ja paremaid puhastustehnoloogiaid kasutusele võtma," rääkis Tenson.

Professor rõhutas, et inimeste tekitatud keskkonnaprobleemid jõuavad inimesteni tagasi. "Kui me läheme randa või matkama või viibime tegelikult ükskõik kus, me tahame ju puhast keskkonda. Kui see keskkond on reostunud, siis on meil seal halb olla. See on otsene mõju," sõnas Tanel Tenson. Kalade ja teiste veeolendie heaolule mõeldes tasub aga aegunud ravimid alati apteeki tagasi, mitte visata tavaprügi hulka või lasta WC-potist alla.

Artikkel valmis LIFE IP CleanEst projekti raames Euroopa Liidu LIFE programmi toel. LIFE IP CleanEST on veemajanduse integreeritud projekt, mis keskendub Ida- ja Lääne-Virumaa veekogumite seisundi parandamisele.