Uuteks inimesteks võib pidada teisigi eri valdkonna spetsialiste, alustades viroloogidest ja lõpetades sõjanduse ekspertidega. Inimesed on harjunud nägema neid niinimetatud uusi inimesi teatud regulaarsusega ekraanidel ja leheveergudel ning nende rahustavat, vahel ka rahutukstegevat juttu kuulama ja tähele panema. 

Juba üpris koroonakriisi alguses saabus inimeste elutuppa virtuaalselt Tartu Ülikooli professor Tanel Tenson. Teadusringkondades tunnustatud, ent avalikkuse jaoks vähetuntud muheda mehega puutus laiem avalikkus kokku peamiselt siis, kui jutt oli reoveest ja selles sisalduvatest viiruseosakestest ning muust mikroobidega seotud teemadest. Mida enam inimesi nakatus, seda rohkem oli näha ka professorit.  

Millega tegeleb Tallinnas Männikul liivasel luitel ja raba veeres üles kasvanud  professor Tenson aga tegelikult? Milliseid võimalusi kätkeb teadus, millele ta on pühendunud juba varases nooruses?

Sujuvalt teadusesse ja kiire oma teema leidmine

Ametlikult on Tanel Tenson, keda lahutas keskkooli kiituskirjaga lõpetamisest pelgalt jaburavõitu nõukaaegne sõjaline õpetus, kirjas Tartu Ülikooli andmebaasis kui antimikroobsete ainete tehnoloogia professor ja teaduste akadeemia uurija-professor. 

Tee selle ametini kulges näiliselt siledaid radu pidi. Tenson lõpetas keskkooli 1988. aastal ja aastaks 1997 oli tal ette näidata doktorikraad. Lisaks Tartu Ülikoolile õnnestus tal üsna varakult pääseda Illinoisi Ülikooli Chicagos, kus tuli hakata teadust tegema rahvusvahelises meeskonnas ja inglise keeles. "No eks see keel sujuvalt tuli. Ma ikka õppisin seda keskkooli ja ülikooli ajal. Eks nii palju seda keeleoskust oli, et ma sain USA-sse minna ja sain seal hakkama," meenutab Tenson, kuidas ta tol ajal eksootilisest endisest idabloki riigist saabudes lääne ühiskonna kultuuri- ja keeleruumis hakkama sai.

Tallinna 3. keskkoolis käis ta bussiga number 33 Männikult Marja peatusesse. Seal  sattus ta bioloogia eriklassi, kust meenutab siiani hea sõnaga oma fanaatilist bioloogiaõpetajat Linda Metsaorgu, kes ladus alla tugeva vundamendi, mille peale hilisemaid tõsiseid teadustöid laduda.

Edasi loetleb Tenson üles nimed, kes tema teadusharus on olnud nii eeskujud kui ka mõttearendajad. Esimene neist oli Artur Lind, kes hakkas tegelema molekulaarbioloogiaga. Neile järgnesid Mart Ustav, Richard Villems, Mart Saarma ja Andres Metspalu, kes tegelesid valkude sünteesiga, mille viib läbi selline valkude organell nagu ribosoom.

"Kui mina alustasin, siis tegeleti selle teemaga veel päris palju, kuid enamik inimesi oli ribosoomi uurimiselt liikunud mingite muude teemade peale. Mina aga jätkasin ribosoomiga. Kuna ribosoom on antibiootikumidele üks kõige olulisemaid märklaudu bakterirakus, siis antibiootikumid jäidki mulle keskseks teemaks ja on seda siiani," kirjeldab Tenson kulgu antibiootikumide resistentsuse uuringute suunas.

Antibiootikumid ja resistentsus

Antibiootikumidest ja resistentsusest kuuleb Tanel Tensoniga suheldes palju ning ta oskab keerulisi asju äärmiselt mõnusalt ja muhedalt selgitada. Isegi siis, kui teema tundub olevat lihtinimesele kauge, on üsna selge, et ravimid, nende jäägid ja antibiootikumide resistentsus on üha enam päevakorda tõusvad küsimused nii tervishoius, keskkonnas kui ka elustiilis. Seetõttu on Tensoni tegevusväljas ka põllumajandus ja loomakasvatus, sest sealt satuvad kahjulikud ained sõna otseses mõttes põllule ja laiemalt keskkonda.

Loomulikult saab siinkohal ette lugeda koostööpartnereid mitmest Eesti ülikoolist ja ka rahvusvaheliselt tasandilt. "Oleme läbi igasuguste koostööde tegelenud veterinaar- ja loomakasvatusega ja tegeleme siiamaani sellega, kuidas inimest ravitakse ja mis toimub keskkonnas," võtab Tenson mõtte kokku.

"Peamised uurimisküsimused on, kuidas loomakasvatuses, aga ka inimeste ravis antibiootikume kasutatakse. Kui antibiootikume tarbitakse, siis kehast väljuvad ravimijäägid, need satuvad peamiselt reovee puhastussüsteemi ja sealt omakorda meid ümbritsevasse keskkonda. Samamoodi liiguvad ka bakterid loomakasvatusest põllule ehk keskkonda," möönab professor.

Tenson selgitab, et viimastel aastatel jagatakse antibiootikume eri kategooriatesse. Kuni resistentsust pole tekkinud, kasutatakse madalama kategooria antibiootikume ja mõjusamad antibiootikumid hoitakse hoolsalt reservis. "Nii inimese kui ka loomade ravis on oluline, et kasutaksime antibiootikume õigesti ja kui on võimalik, siis tuvastaksime haigustekitaja ja teaksime õigete antibiootikumidega ravida". 

Professor räägib, et selleks tehakse tööd diagnostika juurutamisel, et see käiks ajaga kaasas ning muutuks kiiremaks ja täpsemaks.  

Kolmandaks rõhutab Tenson, et üha olulisem on ühiskonnas pöörata tähelepanu vaktsineerimisele. "Me näeme, et laste vaktsineerimise tasemed langevad ja eks osa nendest nakkustest on viiruste põhjustatud. Bakterihaiguste puhul on vaja vaktsiini asemele kasutada jällegi antibiootikumi," lausub ta.  

Loomadel pole Tensoni arvates vaktsineerimisest sooja ega külma, aga nende puhul on teatud nakkustekitajate ära hoidmiseks samuti olemas vaktsiinid. Mõne antibiootikumi kasutamine on selle tõttu vähenenud.

Reovesi ja mis tema seest leida on

Reovesi on professori sõnul hindamatu teadusallikas, mille sisu analüüsida. Sealt saab tuvastada aineid ning näha ja prognoosida, mil moel nad ümbritsevat mõjutavad.

"Olime juba mõnda aega uurinud, mis tuleb reoveepuhastisse sisse ja mis läheb sellest välja," ütleb ta. Taolisi uuringuid tehakse üle maailma. Küll on puhastid erinevates riikides ja kliimavöötmetes veidi erinevad. Inimeste kasutatud antibiootikumid läbivad soolestiku ja kui need sooles selekteeruvad, tekivad antibiootikumiresistentsed bakterid, kes jäävad ellu ja satuvad reovette. "Reovette satuvad ka teised ravimijäägid ja paljud nendest meie kehas üldse ei lagune."

Tenson selgitab, et praegune tehnoloogia võimaldab puhastusjaamades välja võtta toitaineid, et vähendada veekogude eutrofeerumist. Suurema probleemina ei piisa aga sellest reovee kasvõi kastmisveena uuesti kasutusse võtmiseks. Ideaalis võiks kasutada reovett näiteks põldude niisutamiseks. Selleks tuleks puhastada seda aga rohkem ka ravimijääkidest ja teistest tülikamatest ühenditest.

Tenson lisab, et tänapäeval jagavad ja kõrvutavad reoveeuuringute vallas oma andmeid koostööpartnerid kümnetest riikidest. Tihedaim koostöö Eestil on Soomega, kust saadakse ka peamised võrdlusandmed.

Vaktsineerimine ja veelkord vaktsineerimine

Eraldi teemana vaevab paljusid inimesi praegu sõda ning see, kuidas sõja ajal reostusega hakkama saadakse. Tanel Tenson räägib, et sõdade ajal pole paljude tähtsate andmete jälgimine prioriteet. Samas on teada, et just sõdade ajal sureb rohkem inimesi ka haigustesse. Sel ajal pole enam nii tähtis, kui hügieeniliselt ja kokkuhoidvalt inimesed keskkonna suhtes käituvad, vaid põhirõhk on lahinguväljal surma trotsimisel.  

Kuidas saab aga kriisi ennetada? Kuidas tegelda teaduskommunikatsiooniga nii, et inimesed võtaksid tõsiselt seda, mille kohta teadlased hoiatavad? Selleks on Tensonil varuks üks nipp. Alati, kui teda kutsutakse avalikule esinemisele ja eriti veel, kui juttu tuleb vaktsiinidest, siis näitab ta talle mõnusal ja muhedal moel jutu illustreerimiseks pilte haigussümptomitest, mida tänapäeval on võimalik vältida. Ta tõdeb, et pärast seda loengut üldiselt kostab protestihääli vähe.

Artikkel valmis Tartu Ülikooli õppeaines "Publitsistika praktika".