Higgsi, kelle suurimaks läbimurdeks peetakse tema järgi nimetatud Higgsi bosoni ehk Higgsi osakese esmast kontseptualiseerimist 1964. aastal, surma kinnitas Edinburghi Ülikool. Teadlane emeriteerus sealt 1996. aastal ja sealsamas tegutseb 2012. aastast temanimeline teoreetilise füüsika osakond, vahendavad Guardian, CNN ja BBC.

Füüsiku uurimistöö näitas, kuidas aitab Higgsi väli kogu universumi kokku siduda, andes teistele osakestele massi. 

2008. aastal alanud katsete seerias kinnitasid Šveitsis CERN-is suure hadronite põrgutiga töötavad teadlased 2012. aastal Higgsi teoorias kirjeldatud Higgsi bosoni ehk Higgsi väljaosakese olemasolu. 2013. aasta Nobeli preemiat jagas Higgs belgia teoreetilise füüsiku François Englertiga. Nimelt kirjeldasid Englert ja Higgs, kelle teadusartikkel esialgu "releventsuse puudumise tõttu" CERN-is tagasi lükati, bosonit paari nädalase vahega. 

Nobeli preemiaid jagav Rootsi Kuninglik Teaduste Akadeemia kirjeldas Higgsi panust füüsikasse järgnevalt: "kogu füüsika standardmudel, mis on alus universumi teaduslikule mõistmisele tugineb Higgsi osakese olemasolule. See osake pärineb nähtamatust väljast, mis täidab kogu ruumi. Isegi kui universum näib tühi, on see väli olemas. Ilma selleta poleks olemas meid. Just kokkupuutest selle väljaga omandavad osakesed endale massi. Englert' ja Higgsi välja pakutud teooria kirjeldab, kuidas see protsess toimib.".

Higgsi osakese olemasolu tõestus võimaldas teoreetilistel füüsikutel hakata lähemalt uurima seda universumi osa, mida polnud seni suudetud teaduslikult seletada, sh ideid paralleeluniversumite võimalikkusest. 

Inglise keeleruumis tuntakse Higgsi bosonit ka "jumala osakese" nime all. Ateistis füüsikut häris see hüüdnimi elu lõpuni.