X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Mikroobiuurija: sõda ajab paratamatult nakkushaigused liikvele

Tensoni sõnul aitaks geenijärjendamise tehnoloogia resistentsuspuhangu juhtumeid edaspidi rohkem ennustada ja ära hoida
Tensoni sõnul aitaks geenijärjendamise tehnoloogia resistentsuspuhangu juhtumeid edaspidi rohkem ennustada ja ära hoida Autor/allikas: Focal Foto/Flickr (CC BY-NC 2.0)

Antibiootikumiresistentsust vaadatakse üha enam Ühtse Tervise seisukohalt. See tähendab, et mikroobid ei tunne oma levikuteel piiri inimeste, loomade ja keskkonna vahel, mistõttu tuleb uurida kõiki kolme korraga. Tartu Ülikooli mikroobiuurija sõnul aitab resistentsusgeenide levikut hõlpsamini kaardistada ka aina odavnev geenijärjestamise tehnoloogia.

"Antibiootikum toimib seeläbi, et sel on bakterirakus märklauad, millega seonduda: näiteks ribosoomile või penitsilliini puhul rakukesta sünteesi eest vastutavatele ensüümidele," ütleb Tartu Ülikooli antimikroobsete ainete tehnoloogia professor Tanel Tenson. Antibiootikumiresistentsus tähendab, et midagi selles protsessis ei toimi.

Esiteks võib sekkuda sellesse ensüüm, mis antibiootikumi pumba kombel bakterirakust eemaldab. Teiseks võib bakter muuta antibiootikumimolekuli, liites sellele näiteks mõne keemilise rühma või seda katki lõigates. Kolmandaks võib märklaud ise olla muutunud nii, et antibiootikum ei saa enam oma märklauale seonduda. "Sel juhul võime proovida leida mutatsiooni bakteri selles geenis, mis märklauda kodeerib," osutab professor.

Oma hiljutises konverentsiettekandes kõneles Tenson resistentsusgeenide levikust Ühtse Tervise lähenemise seisukohalt, sealhulgas genoomi järjestamisest. "Geenijärjendamist kasutatakse üha laiemalt. See on läinud nii odavaks, et seda on võimalik juba haigla tavapraktikas teha," osutab ta. Laiemalt lubab järjestatud DNA-proovide võrdlemine öelda aga riigi või isegi haigla osakonna täpsusega, kust mingi kindel resistentsusgeen levima läks.

Võidurelvastujate jälil

"Tihtipeale erinevad resistentsusmehhanismid kombineeruvad. Siis tekib probleemina multiresistentsus, kus üks bakter on resistentne mitme erineva antibiootikumi suhtes," sõnab Tanel Tenson. Multiresistentsus on professori sõnul kasvav probleem, sest resistentsusgeenid võivad suhteliselt kergesti liikuda ühest bakterist teise. "Üks bakter võib resistentsuseid paraku väga palju üles korjata," märgib ta.

Kui otsida resistentsusgeenide rekordiomanikku, tõuseb Tensoni sõnul esile Acinetobacter baumannii, millel on selliseid geene loendatud üle 60. "Kui inimesel on juba immuunsüsteem puudulik, siis A. baumannii hakkab tekitama erinevaid nakkusi. Ta kipub meil levima just haiglates ja hooldekodudes," kirjeldab professor.

Haiglatesse kolis A. baumannii mõne aastakümne eest. Algselt pärineb bakter raskemetallide kaevandustest, mistap on see Tensoni sõnul varustatud raskemetalliresistentsuse geenidega. "Nüüd nad on haiglas hakanud nende geenide juurde kombineerima antibiootikumiresistentsuse geene. Sellest on nende pärilikkusaines kujunenud üks suur saar, kus erinevad resistentsused on vaheldumisi koos," seletab ta.

A. baumannii puhanguid on ette tulnud ka Eesti haiglates. Tensoni sõnul aitaks geenijärjendamise tehnoloogia sedasorti juhtumeid edaspidi rohkem ennustada ja ära hoida. "Haigla nakkuskontroll on tihtipeale hädas, et nad ei saa aru, kas nakkus tuleb uute patsientidega sisse või on mingi probleem haiglas sees. Kiire odav järjendamine võimaldab öelda, kas nakkus on vana või uus," märgib ta.

Kahtluse korral vaadatakse haiglas läbi patsientidelt raviotstarbel võetud proovid. "Esimene asi on nendes proovides DNA eraldada ja järjestused võtta. Siis saab vaadata, kui lähedased need üksteisele on," kirjeldab Tenson. Vajadusel võetakse haiglas pindadelt lisaproove. Proovide analüüsist peaks professori sõnul selguma, kellest resistentne nakkus levima läks.

"Üks asi on niisugune lokaalne koldeotsing, aga erinevates riikides ja maailmajagudes tehakse sama protseduuri," osutab ta. Kuna DNA järjestusi võrreldakse võrreldes varasemate meetoditega Tensoni sõnul üle maailma üsna ühtemoodi, on sel moel võimalik ajada kindla resistentsusgeeni jälgi kogu maailmas.

Näiteks avaldati 2015. aastal esimene kolistiiniresistentsust kirjeldav artikkel. Kolistiin on antibiootikum, mida kasutatakse nii-öelda viimase abinõuna raskete nakkuste ravis. Artiklis kirjeldati esimesi juhtumeid Lõuna-Hiinas. Eesti teadlased said Tensoni sõnul artiklist teada, milline geen kolistiinireistensuse eest vastutab. "Vaatasime ja nägime, et meil Eestis oli juba mõned aastad varem see geen olemas olnud," meenutab ta. 

Kui 2015. aastal esines Lõuna-Hiinas kolistiiniresistentsusega baktereid juba viiendikus lihaproovides ja 0,1 protsendis inimeselt võetud proovides, siis Eestis jääb selliste bakterite levik Tensoni sõnul veel praegugi tagasihoidlikumaks. "Hiinas on levik ajas kasvanud," tõdeb ta.

Suurfarmist mulda, toitu ja kõhtu

Oma ettekandes lähtus Tanel Tenson Ühtse Tervise lähenemisest. "Ühtse Tervise kontseptsioon ütleb, et eriti just nakkushaiguste osas ei ole inimene lahutatud keskkonnast ega loomakasvatusest," avab ta. Mikroorganismid liiguvad kõigi kolme sfääri vahel edasi-tagasi, mistõttu tuleks professori sõnul uurida kõiki kolme käsikäes. "Tasapisi juba püütakse seda teha, aga kergelt see ei lähe," hindab ta hetkesisu.

Ühtse Tervise ideest lähtuvad uuringud on juba näidanud resistentsusgeenide levikuteid. "Maailmas keskmiselt kasutatakse 70–80 protsenti antibiootikumidest loomakasvatuses. Sealt jõuavad resistentsed bakterid sõnniku ja lägaga põllule," kirjeldab Tenson. Põllul võivad bakterite resistentsust suurendada keskkonnas leiduvad metallid, näiteks mahepõllunduses taimekaitsevahendina kasutatud vasesoolad. "Soome ja Skandinaavia töödes on näha, et mahepõllumajanduses leidub antibiootikumiresistentsust kohati rohkem kui tavaviljeluses," sõnab ta.

Tihedalt loomi täis pakitud suurfarmist võib resistentsus väljapoole levida ka toidusaaduste näol või farmitöötajaga. Tensoni sõnul on töötajaga seotud juhtum teada näiteks 2006. aastal Hollandist: "Bakter levis farmitöötajale ja farmitöötaja viis ta koju. Tema naine oli haiglas õde, kes viis bakteri omakorda haiglasse."

Konverentsilgi tekkis professori sõnul jätkuarutelu teemal, kuidas selline levik toimub. Tema sõnul on resistentsusgeene looduses palju ja inimene on keskkonnaga paratamatult mingisuguses kontaktis. Küll aga on geeniti erinev resistentsuse levikukiirus. "Paljude bakterite puhul ei liigu sama liigi esindajad loomade ja inimeste vahel – seal pole ülesvõtmine nii kiire. Samas kui vaatame, mis on toimunud viimaste aastakümnete jooksul, on näha, et resistentsusgeenid poevad mingisse muusse geneetilisse konteksti ja liiguvad edasi," arutleb Tenson.

Sõda mahitab resitentsuse levikut

Riigiti erineb antibiootikumide kasutamise tase Tanel Tensoni sõnul isegi Euroopa Liidus kuni 3,5 korda. "Eesti on siin üks väiksemaid kasutajad ja meil antibiootikume väga kergekäeliselt ei anta. Samas reisivad ka meie inimesed palju maadesse, kus resistentsus on väga kõrge ja sealt tuuakse igasuguseid asju kaasa," kirjeldab ta. 

Turist võib geeni üles korjata näiteks toidu kaudu. Siin on professori sõnul kuulus näide enterobakterite New Delhi resistentsusgeen. "Algselt olid geen soolebakteritel, aga nüüd liigub see geen ka teistesse mikroobidesse. Nad tekitavad väga raske ja praktiliselt ravimatu süsteemse infektsiooni," ütleb ta. Indiast levima hakanud resistentsusgeeni leiti alguses nii Stockholmist kui ka Londonist. Nüüd on selle geeni levik juba ülemaailmne. 

Teisalt võib resistentse bakteri leviku taga olla seksuaalvahekord. Näiteks levib niimoodi gonokokk ehk tripperit põjustav bakter. "Kagu-Aasias on ta muutunud väga resistentseks, aga Eestis pole seda resistentsust isegi peetud vajalikuks määrata, kuna see on siin olnud antibiootikumidele tundlik," võrdleb Tenson.

Omaette murekoht on veel meditsiiniturism. "Kui haige tuuakse ravile riigist, kus on resistentsuse probleemid suured, võib sellega haiglasse kõvasti resistentsust sisse tuua," märgib professor. Ehkki sellise turismiga on kimpus pigem endiste asumaadega Lääne-Euroopa riigid, on Eesti kõrval oluliselt suurema resistentsustasemega Venemaa. 

"Veel suurem probleem on muidugi Ukraina, kuskohast on palju inimesi saabunud. Antibiootikumikasutus ja resistentsuse tasemed on seal olnud kõrged," osutab Tenson. Liiatigi on Ukraina inimesed olnud sõja ajal tihtilugu näljas, külmas ja märjas ehk nakkuste levikule soodsates oludes. "Varem on sõdadega ikka nii olnud, et rohkem inimesi sureb nakkushaiguste kätte kui otseselt relvade läbi. Sõda paneb nakkushaigused liikuma," tõdeb professor.

Iga lugeja ise saab aidata antibiootikumiresistentsust ohjas hoida seeläbi, kui mõtleb reisil olles hoolikalt, mida sööb, ja hoidub välismaal riskantsetest seksuaalsuhetest. "Eestis kohapeal tuleks antibiootikume võtta niimoodi, nagu on ette kirjutatud. Nende kuurid on määratud pikkusega, mis aitab resistentsust madalamal tasemel hoida," lisab Tenson.

Lisaks tõstatub siit otsapidi laiem küsimus ravimiresistentsustest ja -jääkidest. Euroopa Liidus tegelevad ravimijääkide väljapuhastamisega oma reoveest vaid Küpros ja Šveits. Eestis jõuavad need reoveega keskkonda. "Kas reovett tuleks rohkem puhastada või mitte vajab edasisi uuringuid," ütleb Tenson. Eesti vee-ettevõtted on siin tema sõnul head koostööpartnerid, kellega koos arutatakse võimalusi vee paremaks puhastamiseks.

"Oluline on, et inimesed oma kasutamata jäänud ravimid apteeki tagasi viiksid. Siis kindlasti ei satuks need loodusesse," ütleb professor. Samuti paneb ta inimestele südamele, et nad ei võtaks kuurist üle jäänud antibiootikume või muid ravimeid ega jagaks neid oma pereliikmetega.

Tanel Tenson esines 29. jaanuaril ettekandega "Antibiootikumi resistentsusgeenide levik vaadatuna Ühtse Tervise seisukohalt" konverentsil Kliinik 2024.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: