Külmatunde tekkimist mõjutab ühe tegurina õhuniiskus, sest vee soojusjuhtivus on õhust peaaegu 70 korda suurem. Võrdlemisi niiske õhuga riikides nagu Suurbritannias ja Eesti rannikul juhib niiskus isegi madalatel temperatuuridel sooja õhu keha pinnalt kiiresti eemale. Samuti imavad riided niiskust, mis omakorda juhib kehasoojust välja, vahendab The Conversation.

Inimkeha toimib kõige tõhusamalt ligikaudu 37 °C juures. Samas võib jäsemete temperatuur olla kere sisemusest kuni kuus kraadi madalam. Kehatemperatuur sõltub ka soost, vanusest ja tervislikust seisundist: eakad kipuvad külma rohkem tajuma ja naised on külma suhtes tundlikumad kui mehed.

Kuidas külm luid mõjutab?

Luud ei taju külma nii nagu nahk, sest neil puuduvad nahale omased temperatuuritundlikud retseptorid. Kuna suuremad luud asuvad lihaste, sidekoe ja naha all peidus, pole temperatuuritaju nende jaoks ka elutähtis.

See, et luud piltlikult öeldes külma ei tunne, ei tähenda aga, et madal temperatuur neid üldse ei mõjutaks. Luud registreerivad temperatuurimuutusi, eriti jahtumist, luuümbrises ehk periostis asuvate närvide kaudu. Seda kihti katab võrgutaoline neuronite ehk signaale edastavate rakkude kogum, mis reageerib luukoe moonutustele või vigastustele.

Kuigi lühiajaline külm luid ei kahjusta, võib nädalaid kestev kokkupuude külmaga lühendada luude pikkust, vähendada nende paksust ja langetada luutihedust.

Teised lihasluukonna koed on õhutemperatuuri ja -rõhu muutuste suhtes märksa tundlikumad. Enamikus suuremates liigestes leiduv liigesevedelik muutub temperatuuri langedes paksemaks. See pärsib liigeste tavapärast mugavat liikumist – eriti inimestel, kes on juba kimpus näiteks reumatoid- või osteoartriidiga.

Lisaks põhjustab külm lihaste kokkutõmbeid, mis tähendab, et need on kangemad ja rohkem pingul. Kangemaks muutuvad ka lihaseid luude küljes hoidvad kõõlused. Nende kahe muutuse tõttu nõuab muidu tavapärane lihaste liigutamine luudelt rohkem jõudu ja liikumisulatust. Niiske õhk võimendab seejuures külma mõju.

Kirjeldatud mõju käib külma ilma korral käsikäes äärmuslikult kehva verevarustusega. Keha kaitsev mehhanism tagab, et inimese olulisi elundeid koondava kere temperatuur ei langeks alla ideaalse 37 °C. Kehvem verevarustus võimendab ka lihaste kokkutõmbeid.

Kõik need muutused avaldavad luudes ja neid ümbritsevas koes leiduvatele retseptorrakkudele tavapärasest suuremat survet. See võib aga tööle panna valuretseptorid, mida inimene tajub külmatundena.

Päikeseline külm vs niiske külm

Külmatunde tekitamises on oma osa ka ajul. Niiske ja külma ilma korral on taevas sageli hall ja pilvine. See tähendab, et põhjapoolkera elanikud ei saa D-vitamiini tootmiseks piisavalt päikesevalgust. D-vitamiini vaegus seostub omakorda kehva luutervise ning haiguste nagu rahhiidi või luupehmusega.

Teisalt mõjutab D-vitamiini vaegus inimese külmataju. Uuringud osutavad, et sel juhul on inimene valu suhtes tundlikum, eriti kui tegu on lihasluukonna valuga. Liiga vähe D-vitamiini seostub ka tavalisest suurema ärevus- ja depressiooniriskiga: sel juhul hakkavad inimesed aga külma teravamalt tähele panema.

Seevastu päikeselise ilmaga puutub inimese nahk kokku nii Päikeselt tuleva ultraviolettkiirguse kui ka valgusega, mis mõlemad tekitavad tajutavat soojatunnet. Teisisõnu tunneb inimene päikeselise ja karge ilmaga külma hoopis teisiti kui rõske ja halli ilmaga.

Külmatunnet aitavad trotsida kihiline riietumine ja lisakalorid. Samuti tasub külma ilmaga õues olles võimalikult palju liikuda. Sel juhul toodab inimkeha rohkem soojust, mida riidekihid aitavad kauem kinni hoida.