Mullamineraalid on muutnud inimeste DNA-d
Inimese toidus on tähtsad nii makrotoitained, mille hulka loetakse valgud, rasvad ja süsivesikud, kui ka mikrotoitained ehk vitamiinid ja mineraalid.
Inimene on bioloogilise liigina olnud väga edukas ja leidnud elupaiku üle ilma; kuid mineraalainete valik maapinnas ja seetõttu ka inimese toidus võib ise paigus olla üsna isesugune.
Ameerika ja Briti teadlased on nüüd välja uurinud, kuidas on inimesed geneetilisel tasemel mineraalimenüü mitmekesisusega kohanenud.
Jasmin Rees Pennsylvania Ülikoolist ja Aida Andrés University College Londonist uurisid koos kolleegidega enam kui 900 üksikisiku geenimaterjali, keskendudes 276 geeni varieeruvusele enam kui 40 geograafilise piirkonna asukate seas.
Mineraalaineid, mille toidus leidumuse mõju geenimaterjalile teadlased uurisid, oli kolmteist, nende seas magneesium, fosfor, jood, kaltsium, raud, tsink ja seleen.
Iga mineraali puhul neist leidsid teadlased ka vähemalt ühest uuritud inimasurkonnast tõendust, et selle leidumus on seal geene kohanema mõjutanud.
Näiteks joodivaese mullastikuga Kesk-Ameerikas elavatel maiadel tuvastati muutusi joodi ainevahetust reguleerivates geenides.
Lõuna-Aasia aladel, kus mullas on ülipalju magneesiumi, leiti asukatel kaks geenimuutust, mis tõenäoliselt kaitsevad inimesi võimaliku magneesiumimürgituse eest.
Rees ja Andrés kirjutavad ajakirjas The American Journal of Human Genetics, et uued teadmised aitavad mõista, kuidas võib näiteks muldi vaesestav intensiivpõllumajandus edaspidi maailma eri paigus inimeste tervist ohustada.
Mikrotoitainetel on täita tähtsaid rolle inimese ainevahetuses, kasvus ja arengus, immuunsüsteemis ja mujal.
Kui mõnest neist ainest on mõnes paigas tõsiselt puudu, siis hakkab oludega kohanemiseks toimima evolutsiooniline surve, mis väljendub ka geenimuutustes, mille kohta nüüd uue uuringuga rohkesti uusi teadmisi saadigi.
