Sinna, kuhu nad sattuvad, võivad nad jääda pikemaks ajaks ja avaldada kahjulikku toimet.

Rühmale Ameerika teadlastele sai selgemaks põhjuslik mehhanism, mille kaudu võivad need ained neurotoksilist toimet avaldada.

Ekin Atilla-Gokcumen New Yorgi Osariigiülikoolist ja ta kolleegid leidsid 11 ajutegevust reguleerivat geeni, mille aktiivsust võivad kõik uuringus vaadeldud PFAS-id kas tõsta või alandada, ja kirjutavad leiust ajakirjas ACS Chemical Neuroscience.

Muu hulgas selgus, et kõik PFAS-id alandasid ühe niisuguse geeni aktiivsust, mis hoolitseb närvirakkude parema püsimajäämise eest, ja tõstsid samas ühe niisuguse geeni aktiivsust, mille toimel võivad närvirakud surra.

Peale nende 11 geeni tuvastasid teadlased veel sadu geene, mille aktiivsusele avaldasid erisugused PFAS-id erisuunalist toimet — mõned tõstsid nende aktiivsust, teised alandasid.

Selgus ka, et tihtilugu ei olene geenide aktiivsuse muutuse määr kuigi palju sellest, kui suurel hulgal PFAS-e närvirakku sattub; ka väike kogus võib juba märgatava muutuse esile kutsuda.

PFAS-id ei põhjusta siiski kohe märgatavat mürgistust. Inimesed saavad neid oma organismi peaaegu iga päev nii joogiveest kui ka toidupakenditest ja mujalt ega pane enamasti midagi tähele.

Kuid uuringust siiski selgus nende ainete pikaajalise tervistkahjustava toime võimalikkus.

Selles uuringus ilmnes, et PFAS-id avaldavad mõju enam kui 700 geeni aktiivsusele. Peale selle mõjutavad nad otseselt ka lipiide ja molekule, millest koosnevad muuhulgas suuresti näiteks rakumembraanid, elutegevuse jaoks üliolulised struktuurid.

Kaugelt kõige tugevamõjuliseks PFAS-iks osutus üldkokkuvõttes perfluorooktaanhape PFOA, mida kasutati kunagi laialdaselt määrdumatute pannide kattes, aga mida leidub tänapäeval näiteks tuletõrjevahus.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.