Pakendipõhise toidukoostise uuring toimus Eestis 2022. aastal teist korda, esimene leidis aset 2018. aastal. TAI toitumise valdkonna juht Janne Lauk selgitas, et uuringu peaeesmärk oli koguda andmeid toitude soola, suhkru ja küllastunud rasvhapete sisalduse kohta. Pakenditelt koguti andmeid ka märgistusskeemide, portsjonite suuruse, pakendi suuruse ning toitumis- ja tervisealaste väidete ning magusainete kasutamise kohta.

"Nii turul pakutavad tooted kui ka nende koostis on palju muutunud, seda nii positiivses kui ka negatiivses suunas. Leidus alagruppe, mille suhkru, soola või küllastunud rasvhapete sisaldus oli vähenenud, aga oli ka neid, kus need olid suurenenud. See omakorda kinnitab, et kõigis toidugruppides on ruumi toidu reformuleerimiseks ehk töödeldud toidu koostise muutmiseks," sõnas Lauk.

Uuringu tulemuste põhjal ei saa väita, et Eestis müüdav toit on muutunud üldiselt tervislikumaks. Kuigi kahe aastaga toimus tervitatavaid muutusi, näiteks karastusjookide suhkrusisaldus on langenud ja lihatoodete valgusisaldus on tõusnud, täheldasid uurijad ka negatiivseid trende. Näiteks suurenes mitmes toidugrupis rasva- ja küllastunud rasvhapete sisaldus.

Karastusjookide puhul vähenes suhkrusisaldus, aga see on mingil määral asendunud magusainetega. Tervise Arengu Instituudi toitumise ja liikumise osakonna vanemspetsialist Tuuli Taimuri sõnul on see halb. "Kui asendame ühe ebavajaliku toitaine teisega, siis see on justkui näiline samm paremuse suunas, aga tegelikult ei tee see midagi väga palju paremaks," sõnas ta. Samuti on suhkruasendajad tihtipeale sünteetilised.

Kõige vähem muutus kahe uuringuaasta võrdluses pagaritoodete toitaineline koostis. Nisujahust lihtpagaritoodete soolasisaldus tõusis.

Lihatoodete võrdluses oli toimunud mitmeid muutuseid. Selgemini joonistus välja valgusisalduse tõus keeduvorstide, viinerite, sardellide, salaamide, suitsutatud ja tapasaadustest toodete seas. Samas oli mõnes lihatoodete alagrupis märgata olulist rasvasisalduse suurenemist ja ka soolasisaldus oli toodetes nii suurenenud kui ka vähenenud. Nende toodete võrdluses, mis olid sortimendis mõlemal uuringuaastal, on suhkrusisaldus mitmes alagrupis tõusnud: lihast snäkkide, keeduvorstide, viinerite ja sardellide seas.

Tarbija harjub kiirelt uute maitsetega

Toiduteadlase Rain Kuldjärve sõnul on nii soola- kui suhkrusisaldust võimalik päris palju vähendada nõndamoodi, et toidu maitse märgatavalt ei muutu. Tema sõnul tegelevad toidutootjad sellega aktiivselt.  

Ta tõi näite, et kui tavalises limonaadis on suhkrut kümme grammi, siis maitsevees vaid 3,5 grammi, kuid ka need joogid maitsevad magusalt. "Mida tehakse, on see, et limonaadis on hapet nii palju, et magusus tundub tasakaalus, aga tegelikult on täiesti lääge magus. Seega tegelikult on võimalik suhkrukogusega mängida," lausus ta.

Hea näitena tõi ta Premia, kes vähendas ühes jäätises suhkrusisaldust 40 protsenti ja see maitseb Kuldjärve arvates ikka mõnusalt. Probleem tekkis hoopis jäätise tekstuuriga. "Raske oli saada samasugust tekstuuri, kui suhkrukogus oli väiksem, aga tegelikult õnnestus see neil päris hästi. Seega on täitsa võimalik suhkrut vähendada," sõnas ta.

Küsimus on Kuldjärve sõnul pigem tarbija suhtumises. "On tajutav, kuidas tarbijad kardavad, et kui suhkrut on 40 protsenti vähem, siis toode ei maitse enam nii hästi," ütles ta. Samas kõnetab selline müügiargument terviseteadlikke tarbijaid jällegi rohkem.

Kuldjärve sõnul on omaette teema inimeste harjumused, mille puhul mängib rolli inimpsühholoogia. Küll aga harjub inimene uute maitsetega tema sõnul väga kiiresti. Kõige lihtsam näide puudutab soola kogust. "Kui sa oled kogu aeg soolakogust vähendanud, siis inimese maitsemeel harjub soola ja suhkru muutusega päris kiiresti ära, vastupidi on samamoodi. Kui süüa väga soolast toitu, siis tundub, et normaalne toit on mage," lausus ta.  

Kuldjärve sõnul on liigne soolsus ja magusus kahtepidi probleem. Ühest küljest tegelevad paljud ettevõtted strateegiliselt soola- ja suhkrusisalduse vähendamisega. Seda ei saa aga teadlase sõnul muuta liiga järsult, sest turul on ka importtooted ja tarbija võib siis neid eelistada. "Pigem on see väiksem osa elanikkonnast, kes süveneb toodetesse ja nende koostisosadesse. Kuna importtooted mõjutavad ka tarbimist, siis see nii-öelda allatulek suurtelt kogustelt peab olema astmeline," lausus ta.

Kuldjärv näeb esmajoones vastutust toidutootjatel, aga suurim probleem on importtooted. "Siin peab olema terviklik lähenemine, sest Eesti on nii väike riik ja meil on poes palju importtooteid. Kui ainult Eesti ettevõtted pingutaks, siis kahjuks ilmselt kaotaksime turueelise," sõnas ta. Seega peaks Euroopa Liidus olema ühtne terviksüsteem. 

"Toidutootjad küll tegelevad päris tublilt selle teemaga, aga kõik ei ole nii eetilised. Mõni toidutootja mõtleb ainult kasumi peale ja siis tekib teatud dissonants, mida riik peab paratamatult lahendama," sõnas Kuldjärv.

Sellist üldistust, kas tervislikum on kodumaine toodang või importkaup, ei saa Tuuli Taimuri sõnul teha. Küll aga on tema sõnul kõige olulisem järeldus raportist see, et tarbija võiks ikkagi pakendeid uurida ja võrrelda kaupluses erinevate toodete toitainesisaldusi.

Uuringu läbiviimiseks külastasid uurijad seitsme suurima jaeketi suurima pindalaga poode ning pildistasid kõik pakendi küljed kõikidel toodetel, mis kuulusid uuringu fookuses olevasse seitsmesse toidugruppi: hommikusöögihelbed, karastusjoogid, lihatooted, pagaritooted, piimatooted, taimsed tooted, mida tarbitakse piimatoodete asemel ja taimsed tooted, mida tarbitakse lihatoodete asemel.

Kokku kaardistas TAI 6000 toodet, millest lõplikku analüüsi jäi 5891.