Ameerika Ühendriikides tehtud katsetes selgus, et kui hiirte toit ei sisaldanud piisavalt vajalikke toitaineid, siis kannatas tervis ka mitme järgnenud põlvkonna hiirtel.

Viimasel ajal on muis uuringuis ilmnenud, et tõsisem nälgimine võib kaasa tuua geeniavaldumise muutusi ka järglastel, kuid vähem on selgust olnud, kas ka järglaste järglastel ja järglaste järglaste järglastel.

Giovane Tortelote Louisianas New Orleansis asuvast Tulane'i Ülikoolist ja ta kolleegid hoidsid hiiri valguvaesel toidul.

Nad kirjutavad ajakirjas Heliyon, et ka juhul, kui järgnevate põlvkondade hiirtele anti süüa taas igati korralikult, oli ikkagi tervelt neljas põlvkonnas hiirte sünnikaal väiksem.

Väiksemad olid ka nelja järglaspõlvkonna neerud, mis tõstis neil krooniliste neeruhaiguste ja kõrgenenud vererõhu riski.

Kas samalaadseid pärilikke terviseriske võib toidu valguvähesus kaasa tuua ka inimesel, ei saa sest uuringust otseselt järeldada, aga selline võimalus on.

Katseis ilmnes, et järeltulijate tervis sai kahjustada sõltumata sellest, kas esimeses hiirepõlvkonnas oli valgupuuduse all kannatanud nende esiisa või esiema. Ikka olid neil neerud väikesed ja sisaldasid ka vähem nefroneid kui tervete hiirte neerud.

Just nefronid on need anatoomilised üksused, kus toodetakse uriini. Kui nefroneid on sünnipäraselt vähe, ähvardab nii hiirt kui ka inimest vererõhu kõrgenemine, kõrgem vererõhk omakorda aga kahjustab neere veel rohkem.

Kuigi toitumise põlvkondadeülene toime vajab veel rohkesti edasist uurimist, võib juba praegu oletada, et hästi ja tervislikult süües hoiame nii omaenda kui ka järgmiste põlvede tervist.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.