Kas on olemas häid ja halbu suhkruid? Ehk kas keha lõhustab erinevaid suhkruid kuidagi erinevalt ja jõuab erineva lõpptulemuseni? 

Sellele küsimusele vastamiseks peab kõigepealt lahti selgitama süsivesikute-suhkrute mõisteid. Süsivesikud jaotatakse toitumise seisukohalt tärkliseks, suhkruteks (näiteks sahharoos, glükoos, fruktoos, laktoos jne) ja kiudaineteks. Tärklis ja liitsuhkrud lõhustatakse organismi seedekanalis ensüümide toimel lihtsuhkruteks, peamiselt glükoosiks ja fruktoosiks. 

Suhkruid on võimalik saada n-ö looduslikest allikatest, näiteks puuviljadest, aga ka lisatud suhkrutest. Lisatud suhkrud on suhkur ehk sisuliselt sahharoos selle kõikides eri vormides: näiteks toor-roosuhkur, kookospalmisuhkur, muscovado ja mesi. 

Euroopa toiduohutusamet on võtnud "lisatud suhkrute" mõistele lisaks kasutusele mõiste "vabad suhkrud". Sinna hulka kuuluvad kõik siirupid, sh toodete magustamiseks kasutatavad, näiteks agaavi- ja vahtrasiirup, glükoosi-fruktoosiirup, mahlasiirup, ning mahlades olevad nn looduslikud suhkrud. Vabade suhkrute saamist soovitatakse hoida nii madalal kui võimalik.

Mahlades võib küll leiduda vähesel määral vitamiine ja mineraalaineid, kuid kindlasti mitte koguses, et neid tasuks vastavate vitamiinide-mineraalainete saamiseks juua. Eesti toidusoovituste järgi võiks nädalas juua maksimaalselt klaasi mahla.

Keemiliselt ei ole vahet, kas tegu on sahharoosiga viinamarjades, viinamarjamahlas või suhkrutoosis – kõik annavad umbes neli kcal grammi kohta ja lõhustatakse organismis ühtmoodi. Küll aga on vahe selles, mis on suhkruga n-ö kaasas. 

Viinamarjades on peale sahharoosi veidi kiudaineid, vitamiine ja mineraalaineid, minimaalses koguses ka valke ja rasvu. Nende olemasolu mõjutab seedimisprotsessi kiirust. Sahharoos lauasuhkruna või karastusjoogi koostises seedub kiiresti ja saadud lihtsuhkrute imendumine verre on samuti üsna kiire. Niinimetatud looduslikke suhkruid sisaldavates toitudes on lisaks suhkrutele organismi toimimiseks vajalikke toitaineid, samas kui magustatud jookides need praktiliselt puuduvad. 

Kuigi vahel väidetakse, et tuleks eelistada näiteks toor-roosuhkrut või vahtrasiirupit tavalisele suhkrule selle oluliselt suurema vitamiinide-mineraalainete sisalduse tõttu, siis see väide ei pea paika. Lauasuhkur, aga ka toor-roosuhkur, kookospalmisuhkur, muscovado jne vitamiine ei sisalda. Agaavi- ja vahtrasiirupis on samuti enamike vitamiinide sisaldus väga-väga väike. Mineraalainetest sisaldavad mõned suhkrud-siirupid näiteks kaaliumi või kaltsiumi, kuid võttes triiki supilusikatäie ehk 12 grammi kookospalmisuhkrut, siis selles sisaldub kaaliumi koguses, mida oleks võimalik saada 50 grammist kartulist, paarist redisest või suuremast ampsust banaanist.

Toitaineliselt ei ole vahet, kas tegu on maheda või mittemaheda suhkruga, kuna kummaski niikuinii vajalikke toitaineid ei sisaldu. Küll aga on mahetootmine keskkonnasõbralikum.

Kui kodune smuuti sisaldab sama palju suhkrut kui limonaad, siis kuivõrd on päriselt vahet, kumba tarbida?

Siin on kindlasti väga suur vahe sellel, millest smuuti on valmistatud. Smuutit tuleks valmistada köögiviljadest, marjadest, vähemal määral puuviljadest. Lisada võib ka pähkleid-seemneid. Kui smuuti vajab vedelamaks tegemist, siis võiks seda teha vaid veega, mitte piima või magustatud jogurtiga. Samuti ei tohiks lisada ise suhkrut, mett või siirupit. 

Selliselt valmistatud smuutid, isegi kui need sisaldavad puuviljadest-marjadest saadud nn looduslikke suhkruid, on limonaadist kindlasti kordi parem variant, kuna neist saame ka vitamiine, kiud- ja mineraalaineid.

Siinkohal tahaks juhtida tähelepanu sellele, et kui tootel – näiteks jogurtil – on väide "vaid puuviljasuhkruga", tasub ikkagi lugeda koostist. Kui toote koostises on fruktoos, fruktoosisiirup või mahlakontsentraat, on tegemist vabade suhkrute kasutamisega, mille saamist tuleks piirata. Kui toote koostises on vaid puuviljad-marjad, sh püreeritult, kuid mitte kontsentraadina, siis on tegemist nn loodusliku puuviljasuhkruga.

Kui käsitöölimonaad jääb nüüd suhkrumaksu alt välja, siis kas see on poliitiline valik või ongi selle suhkrusisaldus kuidagi tarbijale tervislikum?

Ei oska kommenteerida, kas tegemist on poliitilise valikuga või mitte. Küll aga võib öelda, et kui me räägime lisatud suhkrute sisaldusest ja nende mõjust tervisele, siis ei ole vahet, kas limonaad valmis suurettevõttes või käsitööna. 

Kuidas on lugu aga eksami eel söödud šokolaadiga?

Enne eksamit või muud pingsat mõttetööd soovitatakse inimestel samuti süüa šokolaadi või muud magusat. Milline on sellise magusataritamise mõju inimese mõttetööle päriselt, sõltub Tartu Ülikooli psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro sõnul inimesest endast. "Mõju võib siin olla küll – kas positiivne või negatiivne, see ei ole nii üheselt ette ära määratud. Kui inimene ise tunneb, et sellel on positiivne mõju, siis võib see nii olla," ütleb ta.

Niisamuti ei saa Harro sõnul öelda, et magusasöömine aju tingimata ergutaks. "Me teame, mis potentsiaalselt aju biokeemias muutub. Eeskätt hakkab kõhunäärmest vabanema insuliini ja see mõjustab aminohapete liikumist ajju," osutab ta. Kas see mõjub ajutegevusele ergutavalt või pärssivalt, pole lõpuni teada. "See pole sada protsenti kindel isegi amfetamiini puhul, mida vanasti enne eksamit võeti, kuni sai selgeks, et mõni inimene ei suuda siis eksamil üldse suud lahti teha," võrdleb ta.

Teisisõnu loeb ennekõike, millise ajuga on keegi sündinud ja milline on biokeemiline tasakaal inimese ajus valitseb. Iga inimese ajus võib sama biokeemiline protsess olla mõnevõrra isemoodi. "Ma ei oska ühtki kindlat personaliseeritud soovitust paremat anda, kui et, kui inimene ise tunneb, et magus mõjus tema mõttetööle hästi, siis järelikult mõjus," märgib Harro.