Patsient kuulutati HI-viirusest vabanenuks ja on selleta elanud juba ligi kuus aastat. Ta on juba seitsmes inimene, kes sai viirusest võitu talle siiratud tüvirakkude toel. Samas on ta alles teine inimene, kellele siiratud tüvirakud ei ole viiruse suhtes resistentsed, vahendab Nature News.

Uus lootus

Esimesena sai luuüdi siirdamise järel HIV-st priiks Berliini patsiendi nime all tuntud Timothy Ray Brown. Nii talle kui ka käputäiele teistele patsientidele siirati eriliste omadustega doonoritüvirakke. Rakkudes oli mutatsioon geenides, mis vastutavad CCR5-nimelise retseptori eest. Viimast kasutab aga enamik HI-viiruse tüvesid immuunrakkudesse sisenemiseks. Paljud teadlased oletasid nende edulugude põhjal, et just CCR5 on HIV ravis parim sihtmärk.

Nüüd esitleti Münchenis peetud 25. rahvusvahelisel AIDS-i konverentsil uut juhtumit, mis pööras senise oletuse peapeale. Järgmise Berliini patsiendi nime kandev mees sai oma tüvirakud doonorilt, kellel oli muteerunud geenist ainult üks koopia. See tähendab, et CCR5 geen küll avaldub tema rakkudes, kuid tavapärasest väiksemas koguses.

Uus Saksa juhtum osutab selgelt, et HI-viiruse ravi leidmine ei keerle üksnes ümber CCR5 retseptori, märgib Melbourne'i Peter Doherty nakkushaiguste ja immuunsuse instituudi nakkushaiguste arst Sharon Lewin.

Laiemalt järeldub juhtumist, et varem arvatust suurem hulk inimesi võib sobida tüvirakudoonoriks. Euroopa päritolu inmestest kannab mõlemas CCR5 geenis vajalikku mutatsiooni umbes üks protsent inimesi, ent üks mutatsiooniga geenikoopia on neist ligi kümnendikul ehk oluliselt rohkematel.

Tüvirakkude siirdamine on ohtlik protseduur, mida pakutakse küll verevähi korral, kuid enamikule HIV kandjatele mitte. Üle maailma elab HI-viirusega samas umbes 40 miljonit inimest. California Ülikooli arstiteadlase Sara Weibeli sõnul avardab uus juhtum nüüd nende võimaliku ravi piire.

Kuus aastat HIV-ta

Järgmisel Berliini patsiendil diagnoositi HIV 2009. aastal. Tal tekkis 2015. aastal äge müeloidne leukeemia ehk teatud tüüpi vere- ja luuüdivähk. Arstidel ei õnnestunud leida mehele sobivat tüvirakudoonorit, kellel oleksid mutatsioonid mõlemas CCR5 geenis. Küll aga leidsid nad naissoost doonori, kellel oli patsiendiga sarnaselt üks muteerunud geenikoopia. Patsiendile siirati naise tüvirakud 2015. aastal.

Juhtumit konverentsil tutvustanud Berliini Ülikooli meditsiiniosakonna arstiteadlase Christian Gaebleri sõnul läks patsiendi vähiravi väga edukalt. Ühe kuu jooksul peale operatsiooni olid luuüdi tüvirakud mehe kehas asendunud doonori omadega. Aastal 2018 lõpetas patsient HIV-d alla suruvate retroviirusevastaste ravimite võtmise. Nüüd, pea kuus aastat hiljem, ei tähelda teadlased, et HI-viirus mehe kehas paljuneks.

Viirusevaru kuivab kokku

HI-viirust kandvatele patsientidele on varem proovitud siirata tüvirakke ka doonoritelt, kelle CCR5 geenid ei kanna mutatsioone. Sel juhul naasis viiruse patsientide kehasse mõni nädal või kuu peale seda, kui patsient antiretroviirusravi lõpetas.

Vaid ühe inimese keha jäi ka mutatsioonita geenide siirdamise korral viirusest puhtaks. Pariisi Pasteur'i instituudi HIV-uurija Asier Saez-Cirion esitles 2023. aastal andmeid nn Genfi patsiendi kohta. Viimane pidas toonase seisuga operatsiooni järel antirtroviirusravita vastu 18 kuud ja on teadlase sõnul ka nüüd, 32 kuud peale siirdamist, endiselt viirusest prii.

Teadlased nuputavad, miks tüvirakusiirdamine järgmisel Berliini patsiendil ja Genfi patsiendil toimis, ent teistel mitte. Nad pakuvad välja mitu võimaliku seletust.

Esiteks väheneb viiruse hulk kehas antiretroviirusravi toimel märkimisväärselt. Rakusiirdamisele eelnev keemiaravi tapab suure osa patsiendi immuunrakkudest – seal peidavad end aga n-ö peiteolekus HIV-ga nakatunud rakud. Patsiendile siiratud doonorrakud võivad pidada allesjäänud nakatunud rakke võõrkehadeks ja hävitada need koos neis peituva viirusega.

Ühtlasi on võimalik, et kui patsiendi luuüdi tüvirakud asendatakse kiiresti ja täielikult doonori omadega, aitab seegi viiruse kiiresti kehast välja tõrjuda. Sharon Lewini sõnul kuivab HI-viiruse peiteolekus varu piltlikult öeldes nii palju kokku, et inimest on võimalik terveks ravida.

Christian Gaebleri sõnul oli nii järgmisel Berliini patsiendil kui ka tema rakudoonoril vaid üks mutatsiooniga CCR5 geeni koopia. Ta oletab, et see tõsiasi võis luua täiendava tõkke, mida viirus pidi patsiendi rakkudesse sisenedes ületama.

Lewini sõnul tasub uut leidu silmas pidada ka praegu alles esimeste kliiniliste katseteni jõudnud ravivõimaluste arendamisel. Nimelt käib töö ravimeetodiga, kus CCR5 retseptor lõigatakse patsiendi rakkudest välja CRISPR-Cas9 geenikääride ja teiste geenmuundamise vahenditega. Isegi, kui loodavad ravikäärid ei ulatu iga viimase kui retseptorini, võib neil siiski Lewini sõnul olla oluline mõju.