HIV-le ravi otsivad teadlased heitlevad siiani suure takistusega, et viirus peidab end valgelibledesse, kust keha loomulikud kaitsemehhanismi seda üles ei leia. See tähendab, et inimkehas on HIV-i reservuaar, kust see võib pärast ravikuuri uuesti üle organismi levima hakata. Pelgupaigast ei saa HIV-d kätte ei inimese enda immuunsüsteem ega ka ravimid, vahendab The Guardian.

Nüüd võisid Austraalias asuva Peter Doherty nakkuste ja immuunsuse instituudi teadlased tuua HIV ravi jälle pisut lähemale. Uues uuringus õnnestus neil vererakkudes redutav viirus nähtavaks muuta. Saavutuse valguses võiks tulevikus olla võimalik viirus kehast täielikult välja rookida.

Samm üle lävepaku

Uus lahendus põhineb mRNA-tehnoloogial. Samal põhimõttel töötasid ka koroonapandeemia ajal kiirkorras valminud Moderna ja Pfizer/BioNTechi koroonavaktsiinid. Uuringu autorid näitasid esimest korda, et mRNA-d on võimalik toimetada postipaki kombel otse sellesse rakku, kus HIV end peidab. Selleks tuleb mRNA pakkida esmalt spetsiaalsesse rasvamullikesse ehk lipiidi nanoosakesse (LNP). Kohale jõudes hakkab mRNA rakus korraldusi jagama, et see viiruse nähtavale tooks.

Üle maailma elab HI-viirusega praegu ligi 40 miljonit inimest. Viiruse vaoshoidmiseks, väliste sümptomite ennetamiseks ja teiste nakatamise vältimiseks peavad nad kõik võtma elu lõpuni ravimeid. Paljudele on HIV samas endiselt eluohtlik: UNAidsi algatuse andmetel suri HIV tõttu 2023. aastal igas minutis üks inimene.

Seni pidasid teadlased võimatuks viia mRNA-d just seda tüüpi valgelibledesse, kus HIV end peidab. Uuringu kaasautori ja Doherty instituudi teaduri Paula Cevaali sõnul ei omasta need vererakud mRNA transportimiseks tavaliselt kasutatavaid rasva nanoosakesi praktiliselt üldse. 

Nüüd arendas tema töörühm välja uut tüüpi rasvamullikese nimega LNP X. Selle lasevad need valgelibled piltlikult öeldes tuppa ja võtavad soojalt vastu. Cevaali sõnul loodavad autorid, et nende uus nanoosake sillutab seeläbi teed HIV-le toimiva ravi leidmiseks.

Tee kliinikusse on pikk

Edasised uuringud peavad näitama, mis HIV-i nähtavale toomise järel edasi saab. Praegu pole veel selge, kas sellest piisab, et keha immuunsüsteem hakkaks ise viirusega võitlema või on viirusest vabanemiseks vaja kasutada lisateraapiaid.

Uus uuring ise oli rangelt katseklaasipõhine ja selles kasutati HIV-patsientide annetatud rakke. Enne kui selle tulemusi saaks hakata patsientide ravis päriselt kasutama, tuleb läbida seetõttu pikk kadalipp. Meetodit tuleb esmalt järele proovida loomadel ja seejärel hinnata selle ohutust inimesele. Üksnes tõhususe hindamise katseteni jõudmine võib võtta aastaid.

Paula Cevaali nentis, et paljud saavutused ei jõua biomeditsiini vallas kahjuks kliinilisse praktikasse. Siiski pole HIV-ga võitlemise vallas tema sõnul midagi nii paljulubavat veel saavutatud ja ta loodab, et sama hea tulemus saadakse ka meetodit loomkatsetes proovile pannes.

Uuringu teise kaasautori ja Melbourne'i Ülikooli teadlase Michael Roche'i sõnul võib saavutus olla kõnekas laiemaltki kui vaid HIV-i puhul. Sama tüüpi valgelibled on olulised ka teiste haiguste, sh vähi seisukohast.

Uuringuga mitte seotud Francis Cricki instituudi emeriitprofessori Jonathan Stoye sõnul on tegu küll suure edusammuga, ent HIV-i lõplik seljatamine vajab endiselt lisauuringuid. Samuti pole tema hinnangul endiselt selge, kas HIV-i võitmiseks tuleb vabaneda selle reservuaarist täielikult või piisab juba enamiku vastavate valgeliblede kõrvaldamisest.

Teadustöö ilmus ajakirjas Nature Communications.