Imetavaid hiiri kaitsev hormoon võib aidata ka luuhõrenemise vastu
Poegi imetavate hiirtega katseid teinud teadlased leidsid hormooni, mis aitab pehmendada piima tootmisega kaasneva kaltsiumikao mõju ja kaitsta sellega hiirte luustikku. Töörühm loodab, et avastusest võib olla kasu uute ravimite välja töötamisel, mis aitaks pidurdada vanemaealisi sageli vaevavat luuhõrenemist.
Juba pikka aega on teada, et imetajate luude struktuuri ja koostist mõjutavad mitmed hormoonid. Näiteks on sellega nii meestel kui ka naistel seotud suguhormoon östrogeen, mille taseme langus annab hoogu luumassi kaole. Näiteks tõuseb naistel menopausi järel luuhõrenemise ja luumurdude risk.
Östrogeeni tase langeb märgatavalt ka peale sünnitust. Samal ajal nõuab järglastele piima eritamine rohkelt kaltsiumi, luude olulist koostisosa. Kuigi mõnede liikide puhul on märganud teadlased imetamise ajal luude hapramaks muutumist, talub neist suurem osa lisastressi võrdlemisi hästi. Seetõttu on mõned oletatud, et laktatsiooni ajal lülitub kehas tööle mõni teine östrogeenist sõltumatu mehhanism, mis aitab sel ajal luid kaitsta.
Mõne aasta eest sattus California Ülikooli San Francisco molekulaarfüsioloog Holly Ingraham kolleegidega võimaliku juhtlõnga otsa. Töörühm leidis paljunemisega seotud ajurakkude rühma Kiss1 uurides, et kui nende pinnal puudusid östrogeeniretseptorid, olid emasloomade luud ebaharilikult tugevad. Nüüd kirjutab sama töörühm ajakirjas Nature, et kummalise mõju taga on vähe uuritud hormoon rakulise kommunikatsioonivõrgu faktor 3 (CCN3).
Ingraham leidis kolleegidega, et östrogeeniretseptorite puudumisel eritasid tähelepanu püüdnud ajurakud seda otse verre. Selle mõjul kasvas luudes tüvirakkude arv. Protsess näis oleva oluline ka normaalsete hiirte puhul. Emashiiri imetamise ajal jälgides märkas töörühm, et hormooni kontsentratsioon hakkas imetamise alguses veres tõusma, et võõrutamise järel taas langeda.
Emashiired, kellel sama hormooni tootmist geenimuutmistehnikaga pärsiti, kaotasid samas poegimise järel rohkem luumassi. Samuti kasvasid nende pojad aeglasemalt ja surid sagedamini.
Viimaks uuris töörühm, kas CCN3 mõjutab keha toimimist ka muul ajal, kui imetades. Selleks süstis Ingraham hormooni kindlate ajavahemike tagant nii emas- kui ka isashiirtele, mis viis mõlemal juhul nende luumassi kasvuni. Hormooni plaastri abil pikema aja jooksul manustades paranesid aga vanemate isashiirte luumurrud kiiremini. Emashiirtel kasvas luumass võrreldes kontrollrühmaga 1,5 korda ka munasarjade eemaldamisel, mis viis kunstlikult östrogeeni taseme languse ja CCN3 taseme kasvuni.
Uuringuga mitte seotud teadlaste sõnul jätavad aga leiud veel tõlgendamisruumi, vahendab Science. Näiteks ei saa ka töörühma enda sõnul veel täielikult välistada, et hormoon peatab luumassi kasvatamise kõrval ka luude hõrenemist. Mõnedes katsetes kasutas töörühm väikest arvu katseloomi, mis vähendab tulemuste statistilist usaldusväärsust. Samuti ei analüüsinud töörühm üksikasjalikult emashiirte piima koostist, mistõttu on keeruline öelda, miks oli hiirepoegade kasv kiduram.
Enne hormoonil põhineva ravimi väljatöötamist tuleb teadlastel veel täiendavalt uurida, milline on täpne seos manustatava CCN3 hulga ja selle mõjul vahel. Mõned seni ilmunud uuringud vihjavad, et seda suurtes kogustes süstides võib hormoon luude moodustumist hoopis pärssida. Samuti on vaja uurida, kas või kuidas mõjutab see teisi organeid.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa