Tallinna Ülikooli (TLÜ) rahvastikuteaduse doktorandi Hanna Vseviovi sõnul ilmnes küsitlusest, et erinevas vormis bi- või homoseksuaalsus mõjutab noore inimese sündimuskavatsust ehk tulevast lastesoovi.

Seksuaalne sättumus avaldub külgetõmbes vastas- või oma soo suhtes, seksuaalkäitumises ja seksuaalses enesemääratluses. "Noorte sättumuse mõõtmiseks kasutasime oma uurimuses seksuaalset külgetõmmet puudutavat küsimust, mis eristab huvi ainult vastassoo, peamiselt vastassoo, võrdselt mõlema soo, peamiselt oma soo ning ainult oma soo suhtes," selgitab TLÜ rahvastikuteaduse professor Allan Puur.

Külgetõmbele keskendumine oli uurijate sõnul otstarbekas kahel põhjusel. Esiteks peetakse just külgetõmmet seksuaalsuse teiste tahkude, käitumise ja enesemääratluse kujunemisel määravaks. Teiseks said külgetõmbe kohta vastata ka need noored, kes ise seksuaalselt aktiivsed pole.

Kui ainult vastassoost huvitatud noored tahaksid tulevikus saada keskmiselt 2,06 last, siis nendest huvispektris järgmised, kes huvituvad peamiselt vastassoost, näevad end tulevikus kasvatamas 1,89 last. "Vahe on laste arvus väljendades 0,17 last. See tundub suhteliselt väike erinevus, aga tänapäevase madala sündimuse kontekstis on see siiski küllaltki märkimisväärne," täpsustab Puur. Mida kaugemale ainult vastassoohuvist ja mida enam omasoohuvi poole, seda väiksemat soovitud laste arvu noored nimetasid. 

Oma artiklis analüüsisid Vseviov, Puur ja TLÜ teadur Mark Gortfelder noorte seksuaalse sättumuse ning tulevase lastesoovi seoseid. Samuti uurisid nad, kui kirju on seksuaalse sättumuse pilt 16–19-aastaste Eesti noorte seas. Analüüs põhines Pere Sihtkapitali 2020. aasta kevadel tellitud 1624 vastajaga küsitlusel. Ilmnes, et väiksemal või suuremal määral tundis huvi oma sookaaslaste vastu viiendik vastanutest.

Gümnasist mõtleb eeskätt iseseisvast elust

Kõigi küsitletud noorte keskmine lastesoov oli 1,97 last. "Kui võrdleme seda taastetasemega, mille korral lapsi oleks nii palju, kui tarvis vanemate põlvkonna asendamiseks, siis see jääb 2,1 lapse piirist kergelt allapoole. Selles suhtes noorte soovides teatud küsimärk kestlikkuse osas on," arutleb Allan Puur. Paraku pole sündimuskavatsusi selles earühmas Eestis varem uuritud, mistap pole töö tulemusi otseselt millegagi võrrelda.

Nii ei tea uurimisrühm öelda, kas tegemist on soovitud laste arvu mõningase vähenemisega või pigem teatud eluetapi eripära iseloomustava tulemusega. "Kui emade keskmine vanus esimese lapse sünnil on juba 30 eluaasta alla jõudnud, siis eeldada 16–19-aastaselt noortelt väga selgeid pereplaneerimise mõtteid ongi vast liiast," märgib Hanna Vseviov. Puuri sõnul tuli küsitluse vastustestki välja, et selles eas muretsevad noored eeskätt haridustee ja vanematest iseseisvumise pärast ning pereloome küsimused jäävad neil tagaplaanile.

Vseviovi sõnul väljendas mingil määral oma soo vastu huvi 19,6 protsenti küsitletud noori. "Muidugi, kui vaadata noori, kes ütlesid, et neile on seksuaalselt atraktiivsed peamiselt või ainult samast soost inimesed, siis neid oli kokku 2,2 protsenti. See rühm oli väike," osutab doktorant.

Külgetõmmet võrdselt mõlema soo vastu väljendas 4,2 protsenti. Kõige rohkem ehk 13,2 protsenti oli aga neid noori, kes tundsid huvi küll peamiselt, kuid siiski mitte ainult vastassoo vastu. Vastused näitasid sedagi, et oma soo vastu tundsid huvi rohkem tüdrukud: poiste seas oli selliseid noori 12,4 ja tüdrukute seas 27,2 protsenti.

Nagu öeldud, vähenes noorte sündimuskavatsus seda enam, mida suuremal määral neid vastuste põhjal vastassoo poole tõmbas. Puuri sõnul soovisid mõlemast soost võrdselt huvitatud noored keskmiselt 0,67 last vähem kui üksnes vastassoohuvilised. "Need vahed on juba kaunis suured. Sellel väikesel rühmal, kes ütleb, et on "põhiliselt orienteeritud oma soole", küündib vahe enamusrühmast 0,9 lapseni, mida on peaaegu poole vähem," kõrvutab ta.

Noortest 1,2 protsenti vastas oma seksuaalse sättumuse kohta, et "ei tea", ja 2,8 protsenti ei soovinud vastata. Vseviovi sõnul paigutuvad selliste noorte sündimuskavatsused pigem samast soost huvitunute leeri. "See tegelikult toetab teistest uuringutest välja tulnud tulemust, et noored, kes kalduvad mitte avaldama enda seksuaalset sättumust, pigem kipuvad nii-öelda traditsioonilisest sättumusest erinema," tõdeb ta.

Võrdsemad võimalused suurendaks sündimust?

Allan Puuri sõnul polnud seksuaalse sättumuse ja sündimuskavatsuste seoses töörühma jaoks midagi eriti üllatavat. "Pigem oli üllatav see, et erisus lastesoovis hakkab statistiliselt olulisena pihta juba suhteliselt väikesest nüansivahest," osutab ta veel kord 0,17 lapse võrra erinevale soovile ainult ja peamiselt vastassoost huvitunute vahel.

Küsitluses oli sündimuskavatsuse kohta aga kaks sama skaalaga küsimust. Üks puudutas noore isiklikku lastesoovi. Teises pidi noor ütlema, kui palju lapsi võiks tema meelest olla Eesti peres keskmiselt.

Just viimases küsimuses langesid noorte vaated üsna üksmeelselt kokku, sõltumata seksuaalsest sättumusest. Erinevus Eesti perede jaoks keskmiselt soovitud laste arvus oli vaid 0,02 last ainult vastassoost huvitatud enamusrühma ja nende noorte vahel, kes tundsid külgetõmmet peamiselt või ainult oma soo suhtes.

Kuna selline tulemus üllatas ka uurimisrühma liikmeid, tõstatas see Hanna Vseviovi sõnul täiendavaid küsimusi. "Tahtsime aru saada: kas vähemusrühma kuuluvate noorte väiksem soov endale lapsi saada võib olla seotud mingit laadi raskustega või ka diskrimineerimisega ühiskonnas?" kirjeldab ta.

Kuna perekonda ja lapsi väärtustasid ühiskonna kui terviku vaates kõik noored, kõneleb sookaaslastest huvitunute väiksem isiklik lastesoov Puuri sõnul pigem nende noorte pessimistlikumast hinnangust enda võimalustele lapsi saada. Vseviov näeb samuti, et kui räägitakse vajadusest sündimust Eestis kasvatada, jääb enamusrühmast erineva seksuaalse sättumusega inimestel selles küsimuses oma potentsiaal realiseerimata.

"Kui me vähemusrühmale pakuksime ühiskonnas rohkem võimalusi, võib ka see lõhe väheneda. Väärtusbaasilt on neil ju arusaam laste tähtsusest olemas, aga just isikliku käitumise puhul tekib sinna lõhe sisse," tõdeb Vseviov. Nii võiks doktorandi sõnul rangest heteroseksuaalsusest erineva sättumusega inimestel olla hõlpsam näiteks partnerlust sõlmida ja lapsi lapsendada. "Siin saabki ühiskond mõelda, et kust see keerukus tuleb. Kas seda on võimalik vähendada või mitte?" nõustub Puur.

Perevormid muutuvad ajas

Mõistmaks paremini küsitluse tulemustes ilmnenud mustreid, analüüsis uurimisrühm ka noorte tausta. "Vaatasime süvenenumalt kahte aspekti. Üks oli seosed stressirohke perekeskkonnaga. Teiseks vaatasime seoseid muutustele avatusega ehk vanemate, eelkõige ema haridustasemega," loetleb Hanna Vseviov. Samuti huvitas neid, millised on sättumuse erinevused linna- või maanoorte vahel.

Laias laastus saigi sookaaslastest huvitunud noorte puhul eristada kahte laadi taustategureid. "Ühelt poolt on seos mittetraditsioonilise seksuaalse sättumusega tõesti avatusel uutele ideedele ja katsetustele," toob Vseviov välja. Huvi sookaaslaste vastu oli sagedasem kõrgharitud vanematega ja suuremates linnades elavatel noortel.

Kuigi uuring ise selle aspektiga ei tegelenud, liigub Vseviovi mõte siinkohal Maslow' vajaduste püramiidile. "Kui inimese elukeskkond täidab tema põhivajadused ja võimaldab tegeleda mõttetegevusega Maslow' püramiidis kõrgemal tasandil olevate vajaduste üle, siis seal võivadki identiteediteemad võimenduda," arutleb ta.

Teine samasoolise sättumusega seonduvate taustategurite rühm tuli aga teisest äärmusest: need peegeldavad halbu kogemusi lapsepõlvekodust. Vseviovi sõnul vajaks siin täpsemat kommentaari põhjuse ja tagajärje seos.

Ühest küljest on varasemad uuringud tema sõnul näidanud lapsepõlves kogetud tõrjutuse ja muude negatiivsete mõjude seost samasoolise sättumuse kujunemisega. Teisest küljest võib kõik alata aga ka lapse enda soostereotüüpidega vastuolus käitumisest. "See omakorda võib kaasa tuua teatud juhtudel lapse väärkohtlemise või hooletusse jätmise. Jällegi, siin on seega kahtepidi seosed," sõnab doktorant.

Kas uurimuse tulemused — omasoohuvi küllalt suur levimus noorte seas ja selle negatiivne seos soovitud laste arvuga –  annavad taastetasemest madalama sündimuse juures põhjust muretsemiseks? Suurt tarvidust muretsemiseks Puur praegu ei näe ja seda mitmel põhjusel.

Esiteks on enamusrühmast tugevasti eristuva sättumusega noori üldpilti vaadates suhteliselt vähe. "Neid, kes ütlevad, et nad on ainult või peamiselt omasoo orientatsiooniga, on kaks protsenti. Kui lisada need, kes tunnevad sugude vastu võrdset huvi, saame kuus protsenti," kirjeldab professor.

Ülejäänud 94 protsenti noori kaldub Puuri sõnul tavapärase sättumuse poole. "Nende proportsioonide dünaamikat tuleb aga loomulikult seirata. Seetõttu rõhutasime uurimuse järelduste osas vajadust hakata Eestis koguma seksuaalse sättumuse kohta usaldusväärseid rahvastikupõhiseid andmeid, soovitavalt riikliku statistika osana," lisab ta.

Teiseks osutab kirjandus Puuri sõnul, et suhteliselt väike erinevus täielikust vastassoohuvist seostub just noortel inimestel sooviga katsetada ja mitmekesisemaid kogemusi saada. Niisugune kogemuste hankimine jääb tema sõnul suuremal osal tõenäoliselt noorusaega ega tule hilisemasse pereellu kaasa.

Kolmandaks soovitab Puur vaadata seksuaalset sättumust ja sellesse suhtumist pereprotsesside üldisemate muutuste taustal. Alates 1960. aastatest on paljudes riikides saanud vabaabielu kooseluvormina ja laste saamise kontekstina vastuvõetavaks. Muutuse alus on ühiskondliku tolerantsi ja normide teisenemine. Eesti kuulub selles arengus Puuri sõnul teenäitajate hulka. "Väljaspool registreeritud abielu sündivate laste osa poolest on eestlastest Euroopas ees ainult islandlased," võrdleb ta.

Vabaabielu laiem levik pole professori sõnul Eestis kaasa toonud sündimuse vähenemist. Viimase rahvaloenduse tulemused näitavad, et 1970. aastate põlvkondades on keskmine laste arv isegi mõnevõrra suurenenud. "Vaatamata seksuaalse sättumuse täheldatud mitmekesisusele on rahvastikutaaste jaoks peamine see, kui soodsat materiaalset ja vaimset keskkonda laste saamiseks ning kasvatamiseks ühiskond sättumuse enamusrühmale pakkuda suudab," arutleb Puur.

Psühholoog: noored tulevad enesemääratlusest rääkima

Kliiniline psühholoog, seksuoloog ja pereterapeut Lemme Haldre kinnitab, et ka tema vastuvõtule tuleb üha rohkem soolisuse küsimustega pöörduvaid noori. Kui selliste noorte arv on kasvanud juba viimased kümme aastat, siis nüüd saab Haldre sõnul rääkida buumist. "Mul käib iga kuu mõni nooruk selliste probleemidega vastuvõtul ja kolleegid räägivad sedasama. Kui aga kirjandust natuke vaadata, siis eriti just Põhjamaades on täpselt sama suundumus," sõnab ta.

Noored ei räägi tema juures niivõrd suhetest teiste noortega, kuivõrd on päevakorras transseksuaalsuse probleemid. "Nad pöörduvad selle pärast, et nad ei tea, kas nad on poiss või tüdruk. Või on neil segased tunded, või nad ei tunne ennast ühega teisena," sedastab Haldre.

Suhted tulevad vastuvõttudel jutuks kaudsemal moel. Näiteks mainib mõni tüdruk jutu sees, et talle meeldib hoopis teine tüdruk või, et ta on teise tüdrukuga suhtes. ""Suhtes olemine" on noortel ka hästi lai mõiste. Mõni näeb selle taga ikkagi intiimset ja seksuaalset lähedust, aga teise jaoks "suhtes olemine" on rohkem nagu väga lähedane sõbrasuhe," märgib Haldre.

Tema tööst tuleb samuti välja, et soolisuse ja sättumuse küsimustes pöörduvad haritud vanemate lapsed. "Näiteks perekodudest ja asenduskodudest neid lapsi ei tule," võrdleb ta. Haldregi näeb teinekord probleemsetest ja lahku läinud peredest noori, kuid üldiselt selgub, et ka seal on vanemal vähemalt keskharidus.

Pereloomisest tema kabinetis eriti ei räägita. "Tihti need noored ei ole huvitatud pere loomisest või on see teema ebamäärasesse kaugesse tulevikku lükatud. Nad väga selle üle ei taha arutada," ütleb ta. Pigem tullakse tema juurde muude psühhosotsiaalsete muredega.

Samas näeb Haldre, et varasemate põlvkondadega võrreldes räägivad praegused noored seksuaalsuse ja soolisuse teemadel vabamalt. "See on uus nähtus, et noored meeleldi arutlevad nendel teemadel ning esitavad küsimusi ja mõtteid. See on võib-olla asja positiivne külg, et nad julgevad nende asjadega välja tulla ja rääkida," arutleb ta.

Hanna Vseviov, Allan Puur ja Mark Gortfelder kirjutavad oma tööst ajakirjas Population Research and Policy Review.